põlistel õpe-aastatel klaweriga mitte just sõbralikul jalal ei elanud. Kolm aastat päew päewa kõrwa, paljud pooled-ööd juurde arwata, materdas ta nüüd seda heliriista. Kõhnaks ja kahwatuks jäi teine, käte liikmed paistetasiwad üles, meie kõik kartsime juba sinu waimlise terwise pärast. Ühel õhtul hilja, kui sa jälle juba kahteteistkümnet tundi palehigis töötasid, astub ema sinu selja taha, silmitseb sind tüki aega ja lausub siis: „Oh sa waene laps! Peaks ometi Jumal su ära koristama, et sa sest hirmsast waewast lahti saaksid!“
Lilli
(waheaja pärast, huult närides ja hämaralt maha waadates)
Ja ma pidin nägema, et üks rumal plika meie kõrwal aastaga kaugemale jõudis, kui mina kolmega.
Paula
Taewale tänu, sest see tõi lõpu! Kuid uus painaja waritses sind juba: järgmise kolme aasta päewad ja ööd oliwad sule-deemonile pühendatud. Kogu maja tekkis käsikirju täis —
Lilli
(mõrutigeda muigega)
— mida ükski ei trükkinud — Eesti kirjastajadki mitte —
Paula
Noh, wälja arwatud ometi mõned laulud ja jutukesed, mis ajalehtedes ilmusiwad —
