Leo
See on minu praeguse aruandmisega sündinud. Ma ei maga tänast ööd mitte enam selle katuse all.
Lilli
(tagasi wajudes ja tõsiseks muutudes)
Juba täna?
Leo
Juba täna.
Lilli
(peab pikemat waheaega, mille wältusel ta ikka enam longu waibub, kuna sügaw lein ta näole heidab; siis lihtsal walusal hingetoonil)
Otsas see õnnis unenägu! — Häwinenud see magus wiirastus! — Ja pole suud küsimas: kuhu jääd siis sina? Ja pole südant karjatamas: mis ootab siis sind? Ja pole kätt wälja sirgumas: tule, ma peidan sinu pisaraidki pilkajate eest! (Warjab käega silmi)
Mitte lahutatud nainegi — ei, ära tõugatud, maha raputatud, uulitsale heidetud armuke!
— — Häbi sängiks — põlgtus padjaks — wanne waibaks!
Leo
Kudas, Lilli? Kas sa siis meie senist abielu korraga enam abieluks ei loe? Ja kui selle abielu murdumise pärast kummagi peale meist warju wõiks langeda — kas siis sinu ja mitte minu peale? Ükski ei ole ju teise teo eest wastutaw. Õigusega, Lilli, ei tohi keegi sinu peale näpuga näidata.
