ei aima seda, küll aga mina oma kaine peaga. (Hoogsalt) Oled sa kord wälja puhanud, tunned sa jälle karget turdust ihus ja waimus — oo, minu Leo, siis pudeneb ja kõduneb sinu nõiawammus halliks pihuks! Sinu sauna-ümbrus, sinu küla-põli, sinu uue ühenduse argipäine õhkkond — kõik see walgub wärwita igawuseks, läilaks mageduseks kokku, ning suurema igatsusega kui see on, mida sa nüüd tunned, tõstad sa silmad öömaja eest ära müüdud elu poole tagasi — elu poole, mis kõigist wigadest hoolimata ometi elu oli — wõib olla mürgine, aga magus! Mitte windunud rahu ei ole sinu kodu — sinu kodu on kihawus ja kobrutus, ja seda kodu, minu kunstnik, oskan ainult mina sulle ehtida — mina!
Leo
(pehmelt naeratades)
Kas meie ei wõiks seda kannatlikult ära oodata, Lilli?
Lilli
Ei. Ma pean sind wäärsammu eest hoiatama ja hoida püüdma, millele ahastusline pettumus järgnemata ei wõi jääda.
Aga wõtame weel teise wõimaluse olewaks — selle nõrgakese, et sa oma uue põlwega harjud, ühte lepid, temaga aegamööda kokku kaswad. Kas tead, mis sa siis oled teinud? Oma pühaduse — oma kunsti oled sa ära kägistanud ja oma tulewase kõrgema eluga, millest sul nii sublimised unistused hinges luhtasiwad, ühte hauda matnud! Selle õudse haua leiad sa ühel kurwal päewal oma laisa woodi alt!
