Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
166
Neljas etteaste.
Lilli. Leo tuleb kindlal, elastlisel sammul kesk-uksest; ta nägu, millel weidi jumet on, ja terwe olemus ilmutawad suurt sisemist kosutust ning noorendawat, rahu ning südidust ammutawat rõõmu. Ilma Lillit tähelpanemata, astub ta mõtetes parema ukse poole, märkab siis istujat ja peatab sammu.
Leo
(sõbralikult)
Aa, Lilli — sina! Tere õhtust! — Kartsite wist juba, et ma hiljaks jään?
Lilli
(kes tema muutunud olewust peaaegu tardunud imetelemisega on waadelnud, lahke pealiskaudsusega)
Mina mitte, aga teised.
Leo
Sina mitte? Seda parem. Ma muretsesin juba, et sa ehk kontserdi pärast rahutu oled.
Lilli
(nagu ülemal)
Ei. Ma wõisin ju arwata, et Eewa-preili su õigeks ajaks tulema saadab wõi ära toob.
Leo
(kerge jahmatusega)
Sina tead —?
Lilli
(naeratades)
Sinu lamburi-tunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled.
