Mine sisu juurde

Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/156

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
156


Lilli
(wõtab kiigetoolis istet ja palub Waiku käenäitega lähemale tugitoolile istuda)

See pole mitte just uus, mis Te mulle räägite, ja weel wähem on see trööstiw.


Waik
(maha istudes)

Õige küll, ma pidin ju leske trööstima! — Enne peaksin aga teadma, kudas Teie lesepõlwega õieti lugu on.


Lilli

Üsna lihtne. Minu kunstnik on hommikust saadik jäljeta kadunud. (Naerab) — Wäga wõimalik, et ta mõne „kaela-hüppajaga“ kokku puutuski.


Waik

Ja selle üle wõite naerda!


Lilli

Miks mitte?


Waik

Siis ei tunne ma Teid enam ära! (Sumbutatud toonil, Lillile intimselt silma wahtides)

Kord oli aeg — sest on küll juba tosin aastaid tagasi — kus Lilli Ellert säärase kahtluse pärast inimese ära wõis tappa.


Lilli
(end õõtsutades)

Soo? Kas midagi sellesarnast on sündinud?