Laurits
Ma usun, ta tähendas midagi mõtuste kewadesest laulmisest.
Lilli
Ja, säärane lause wilksab tal wahel kogemata ja üsna ebateadliselt suust. Muidugi tuled see närwide korratusest, mis nende kosumisega jälle kaob.
Laurits
Selle eest peaksite hoolt kandma. (Waatab taskukella) Ja nüüd luba, et ma jälle lähen. (Minnes) Miks Paula sul seltsiks ei ole?
Lilli
Ta on wälja läinud. Ka pole mul sugugi igaw.
Laurits
Soo, soo. Nägemiseni siis! Ja ärge hiljaks jääge. (Paremat kätt ära)
Teine etteaste.
Lilli pealt wariseb rahukate sedamaid maha, ta pilk põgeneb ringi. Siis wahib ta meelekohtasid surudes natuke aega maha ja sosistab: „Mis teha? Mis teha?“ ning läheneb wiimaks pahempoolsele eesnurgale, kus ta piinamõtetes tugitoolile wajub. — Juta tuleb ilma tema sealolemist aimamata tantsu-sammusid tehes ja oma jalgade peale maha wahtides kesk-uksest ning silmab Lillid alles, kui ta keset ruumi on jõudnud.
Juta
(peatades)
Sina siin, Lilli-tädi? Wabanda!
Aga kas sa siis ikka weel üksinda oled?
