Mine sisu juurde

Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/142

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
142


Eewa

Narrike, kas selleks siis luba tarwis on!


Leo

Ma arwasin, — — sa — sa armastad ju korda.


Eewa
(lööb naeratades käega)

Aga see pole ju mitte korratus! Minu külalised wõiwad hundiratast lüüa, kui nad tahawad!


Leo
(kohendab unepadjakese pea alla ja sirutab enese suure lõbutundega kusheti peal wälja)

Tänu sulle! Siin on mul hea!


Eewa

Kas sa mitte üksinda ei soowiks olla?


Leo

Ja, see oleks weel parem. Pool tundi siin üksinda — — ja, Eewa!


Eewa

Head puhkust siis! (Naeratades kõrwal-tuppa ära)

(Päike on praegu looja läinud, toa tagumine osa weranda ja aknaga seisawad hallis warjus, pahempoolsest aknast langeb puhkaja näo ja keha peale lillakas, aegamisi kahwataw ehapuna)


Leo
(pärani silmil puna sisse wahtides, lai unelew naeratus näo peal, aeglase soniwusega kõneledes)

Ehmataw — — rabaw — — suur — — ja ainusline — — —