Mine sisu juurde

Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/127

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
127


Leo

Igapäewaseks, igatunniseks karastuseks.


Eewa

Põhjenes see tema usk ta enese muusikalise äratunde peal?


Leo

Wististe. Ja nii kindel oli see, et uskuja mulle oma terwe ainelise warakese, oma päranduse, pimesi kaasa kinkis — lisa, mis mulle niisama hädaste tarwis läks.


Eewa

Ja mida kinkisid sina temale?


Leo

See kingitus oli nii liigutaw suur, et ma temale oma teada kõik wastu andsin, mis mul anda oli. — Siis aga tuli aeg, kus ma kaupa kahetsema lõin, kus ma annetust salaja tükk-tükilt tagasi hakkasin kiskuma.


Eewa

Siis, kui sa tema piitsa hakkasid mõistma?


Leo

Osalt. Osalt aga sündis see weel teisel mõjul. Selle mõju alla uhas mõiste „kodumaa“ mu hinge. Otsus, siia tagasi tulla, tegi mu korraga kidsiks ja kiskujaks. Ma hakkasin undamisi lootust soetama (lükkab nähwakalt juukseid tagasi)