noorele Tõllule, kolmas ehk kellelegi Tõllu omaksele kuuluda, kuid missugune ühele või teisele, on raske otsustada, sest rahvas nimetab igaüht kolmest hauast päris Tõllu hauaks, väites, et igast hauast Tõll juba korra välja narritud.
Raskem on Vigala ja Märjamaa kihelkonna Tõllu haudade kohta seletust anda. Ainus võimalus oletada, et neis kihelkondadeski keegi vägev mees Tõll elanud, kelle viimset puhkepaika sealsed hauad kätte juhatavad. Nagu enne nimetatud, tarvitati vanemal ajal laialdaselt Tõll-nime mehenimena. Õieti tuleks meil suurel maal kaks Tõllu oletada, üks Vigala, teine Märjamaa jaoks. Mõistatuseks ometi jääb, kuidas need Tõllud nii kuulsateks saanud, et nende haudu veel mäletatakse, kuna teiste vanaaegsete isikute haudu enam ei tunta.
Tõllu haudadega oleme nagu labürinti sattunud, kuhu seni Ariadne oma lõngaga ei ole tulnud väljapääsu-ust näitama. Peame käsitsi ikka edasi kobama, oodates, et mingisugune Ariadne viimaks ometi ilmub.
Tagasitulek tulevikus.
Surma lähenemist aimates avaldab Tõll veel prohvetlikke ennustusi, enesele ühtlasi matusepaika määrates. Ta „luigelaul“, kui luba nii öelda, kuuldub: „Siia matke mind maha, tammepuud varjaku mu voodi, kadakas kaitsku mu pea, põhjakuningas päästku mu sugu. Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehti ja lehepuu okkaid kannab.“ (Süda, S. Tõll, lk. 62.) Teisendi järele ei käse Tõll ennast, nagu juba kuuldud, suremiskohta matta, vaid rohuaeda (Neus, Beiträge z. K. Est-, Liv- und Kurlands I, lk. 112). Veel leidub rahvasuus teade Tõllu tõotusest rahvale sõja-ajal appi tulla: „Kui sõda korra jälle maal, siis tulge, äratage mind! Tõll, Tõll, tõuse üles! Sõda maal! Küll siis tõusen ja aitan rahvast!“ (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 130). Teise teisendi järele käseb Tõll hulgakesi ta hauale astuda ja äratada, appi tulla lubades (Oesel II, lk. 162). Ühe teisendi järele vaja kolm korda hüüda: Tõllus, Tõllus, tõuse üles, juba sõda Sõrve sääres (Hurt III, 18, lk. 35). Liivlastel kuuldub see hüüd: „Suur Tõld, tõuse üles, sõda tuleb!“ Üles tõusnud ja sõda mitte märganud, sõnab Tõll: „Nüüd ma heidan magama ja keegi mind enam ei tõsta üles, kuna te mind petsite!“ Liivlased ütlevad neid teateid saarlastelt olevat kuulnud (Loorits, LF, Sänag 9).
J. Lagose teisendi järele Keskverest ei tee Tõll tagasi-
89
