tatud. Batõi oma sõjaväega tuli kõikjal verd valades ja kristlasi piinates Smolenskit vallutama. Sel ajal läks jumalakartlik Merkuurius kirikusse, kus nägi püha neitsit kuldsel aujärjel, Kristus süles. Püha neitsi andis Merkuuriusele käsu verdvalavatele paganatele kristlaste vere katte maksta, minnes sõdima Batõi ja ta sõjaväe vastu. Ühtlasi kuulutati Merkuuriusele ette, et ta pea sel puhul otsast raiutakse; ta aga võtku pea kätte ja mingu linna. Kirikust välja minnes leiab Merkuurius ratsu, istub selle selga ja kihutab vaenlastele vastu, võidab nad ja päästab vangistatud kristlased, kuid langeb lõpuks; keegi noormees raiub ta pea otsast. Merkuurius tõstab pea maast üles ja läheb linna, ühes käes pead kandes, teisega hobust juhtides. Teel näeb vett tooma minev tüdruk, et pühak käib ilma peata. Tüdruk hakkab pühakut noomima, kuid see ei pane noomimist tähelegi. Linnas kuulutab Merkuurius saadud võitu ja sureb siis. Enne surma käsib ta veel linnalasi ta relvad võtta ja haua kohale riputada; hädaaja kättejõudmisel viidagu relvad välja, küll siis vaenlaste üle võit saadakse. (Историческіе очерки русской народной словесности, II, Древнерусская народная литература, Буслаева, Спб. 1861, lk. 174; 184; 191.) See venelaste legend sarnaneb Tõllu muistendiga. Nagu Tõll langeb Merkuurius võidu lõpul, läheb, pea käes, oma teed, satub teel etteheiteid tegeva naisterahvaga kokku ja tõotab vaenuajal rahvale abi, kui ka mitte isikliku ilmumisega nagu Tõll, siis ometi oma mahajäetud sõjariistade varal.
Merkuuriuse legendi teisend sarnaneb veel enam Tõllu muistendiga. Teisendigi järele läheb Merkuurius sõtta vaenlaste — leedulaste — vastu. Leedulased raiuvad Merkuuriuse pea otsast. Merkuurius pistab nagu Tõll pea piigi otsa ja ratsutab edasi. Teel juhtub ta naisterahvast mööda; see ei tee talle ometi etteheiteid, vaid haletseb teda: „Vaesekene, oled peast ilma jäänud!“ (В. П. Добровольскій, Смоленскій этнографическій сборник, I, lk. 379).
Iseloomulik on peata Tõllu kõnelemine lehma lüpsva naisterahvaga. „Kui ta Kangro perre värravast möda tulli, siis näggi ta seäl perrenaise lehma lüpsvad; olli aga kükkitades ommakese hända nattuke paljo ülles tõstnud. Sedda nähhes ütles Tõllo pea kaenlast: „Kui noor innimenne isse lüpsad lehma ja p—e paljas, kas sul häbbi ei olle“. Norik kostis: „Kas se mitte häbbi ei olle, isse suur mees ja käid teed pead kaenlas kandes“. (Hurt II, 41, lk. 510.) P. Süda (S. Tõll lk. 112) täiendab Tõllu ütlust veel: „kuuvalge väljas!“ mispeale noorik vastab:
81
