ligidal hüüavad saarlased hobuse- ehk hookiviks (Süda, S. Tõll, lk. 26; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 118).
Kalevipojast tuntakse sellest hobuse surmamisest vähe erinevat juhtu. Kalevipoeg puutub sortsi härjaga kokku, kelle pea ta mõõgaga otsast raiub. Nagu Saaremaal hobune, moondub Kuusalus tapetud härg kiviks ja kannab seesugusena veel meie ajal „sortsi“ ehk „Kalevi härja“ nime (minu Vahepalukesed, lk. 156).
Vähem kui inimesed, eriti hiiud, kivistuvad loomad mingisugusel juhul. Neustadti ligidal kivistuvad pruutpaar, nende neli hobust ja tõld korraga needmise tagajärjel (Bartsch, Sagen, 591). Erasis kivistuvad kaks härga (Mackensen, Niedersächsische Sagen, 242), Jarotšis hobune ja jahilised (Knoop, Sagen der Provinz Posen, 236). Krassiivaja Metš’i jõe kaldal leidub kivi konj-kamen, endine hiiu hobune, kes seal välistel põhjustel kivistub (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 676).
Teine vanapagana poiss vajäts kavatseb Kurelaiu küla kaotada, küla nimelt maa alla matta. Linnuks moondunud, toob ta Kuramaalt mäe, et seda küla peale puistata. Kavatsust märgates viskab Tõll linnule mehise kiviga nii pihta, et lind kõige koormaga õhust merre langeb ja meres upub (E. 40 274). Sedaviisi on Tõll vanapagana enese ja ta poisi vajätsi surmanud. Pabiloona ja kurit jäävad veel ellu. Peale kuriti öeldakse Pabiloonal veel poegi olevat (P. Süda, S. Tõll, lk. 42).
Linnu kantud mullast, mis merre sattunud, tekivad Kuresaare lähedale mitmed laiud, näiteks sabalt maha langenud mullast Kirju ja Linnusta; parema tiiva pealt sadanud maa moondub Kassa ja pahema tiiva maa Vahassoo laiuks. Lind ise moondub merre sulpsatades Abroka saareks, mis praegu kõigi teda ümbritsevate laidudega linnu kuju avaldab: linnu peaks on Pöörtina, — nokk oli Kurelaiu küla poole pöördud — ja sabaks Pitkana saar (E. 52 466). Upa lahest ümbritsetud laid omandab saarlaste teadete järele nime seal meeleldi viibivaist kurgedest (E. 40 272). Hiljemini nimetatud Kurelaid Kuresaareks ümber, missugust nime koht alles praegugi kannab.
Laidude tekkimise loos on saarlased enam omapärasust avaldanud, ilma et nii rohkesti oleksid võõrastele motiividele toetunud kui muidu Tõllu muistendi moodustamisel. Saarte ja laidude tekkimist tunnevad imelikul viisil muudki rahvad, aga tekkimisviis erineb enam-vähem saarlaste omast. Need tekkimised tuletavad elavalt meelde Kalevipoja liivakandmist kuuehõlmas. Saarte ja laidude tekitajad
49
