Aberglaube I, lk. 341). Palju leidub sarnaseid Skandinaavia muistendeid Kristenseni teoses Danske sagn III, 829—867; 911—937.
Saksamaal tuntakse niisama mõnda sarnast lugu, näiteks Oldenburgis Blekse kirikust (Strackerjan, Aberglaube I, lk. 128), Merseburis toomkirikust (A. Kühn, Norddeutsche Sagen, lk. 229), Engeris laguneb torni ehitus (A. Kuhn, Westfälische Sagen, lk. 298), Dobberseni kiriku kivid viiakse iga öösi teisale (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, lk. 479), niisama Rüügeni Vilmnitsis (A. Haas, Rügensche Sagen, lk. 156). Kurioosiumina olgu veel juurde lisatud, et kui Gerau linna lähedale, kus 99 tuulikut, üks juurde ehitatakse, siis päevane töö öösi rikutakse (Grässe, Sagenbuch, lk. 264).
Tõll ja poeg ehitavad teine teist kirikut. Mitte ainult see ei kuulu rahvusvaheliste motiivide hulka, et hiiud ehitavad kirikuid, vaid ka, et just isa ja poeg teine teist kirikut ehitavad. Eestiski tuntakse mõnda kirikuehitajat hiidu (Eesti Kirjandus 1915, lk. 288 jj.), aga peale Tõllu ja poja ainult veel Peetri ja Koeru kiriku ehitajat isa ja poega. Seesuguse juhtumusega puutume Ahvenamaalgi kokku. Isa-hiid ehitab Lemlandi, poeg-hiid Jomala kiriku (Landtman, Finlands sv. folkdiktning VII, lk. 536). Kui isa ja poja ehitusmotiiv Saares mitte mujalt pole pärit, võis ta Ahvenamaa elanikkude kaudu Saaremaal tuttavaks saada. Saarlased ja ahvenamaalased võisid ju merimeestena tihti kokku puutuda.
Isa ja poja ehituse ajal tarvitavad mõlemad sama vasarat. Kumb vasarat vajab, sellele viskab teine vilistamise peale vasara kätte; näiteks saadab Tõll pojale Kärlast Kaarmale vasara kätte ja poeg jälle Kaarmalt Kärlasse. Vasara kätteviskamine kilomeetrite tagant kuulub jällegi rahvusvaheliste motiivide hulka. Teisendi järele ehitavad Tõll ja poeg ka Pöide ning Valljala kirikut ja viskavad siingi teineteisele vasarat kätte (Eesti Kirjandus 1915, lk. 293). Eestis esineb peale Tõllu ja poja vasaraviskamist seda ka mujal. Koeru ja Peetri kiriku ehitavad isa ja poeg, keda hiidudeks ei nimetata, kes aga näikse hiidudena esinevat; nemadki tarvitavad sama vasarat (J. Jung, Muinasajateadus eestlaste maalt III, lk. 26). Karksist kuuleme, et hiiud, keda seal vanapaganaiks hüütakse, vastastikku üksteisele kas labidat või kirvest kätte viskavad (mu Eesti kohalikud muistejutud, lk. 68). Ka Tõll ja poeg viskavad mõnikord labidat (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 12). Setu vägimehed, üks Petseris, teine Irboskas,
36
