Siin lööb Tõll Kalevipoja üle. Niisugust mõju ei suuda suure maa vägimehe uni looduse peale avaldada, kuigi norin mõnikord kõue müristamist meelde tuletab (Kalevipoeg XI, 281—284). Suure maa vägimees ei pahanda äratuse puhul, küll aga saarlaste hiid, nimelt äratuse puhul laste poolt, kes äratamisega teda narrivad. Vanem põlv oskab paremini hinnata vägimehe magamist. Viieristi mäel ta uinumist nähes toob iga vanem inimene värske puuoksa ja pistab vägimehe ligidale maa sisse (P. Süda, Suur Tõll, lk. 15), muidugi selle otstarbega, et päike puhkaja peale liiga palavalt ei paistaks ega vali tuul teda tüütaks. Sõrulaste seletuse järele tekkinud sellest puuokste maassepistmisest viis, et vägimehe töid hinnates sinna oksi ka siis maha pistetud, kui Tõll enam seal ei uinunud. Hiljemini hakatud sinna maha viskama, mis möödaminejal iganes kätte juhtunud, olgu toores või kuiv oks, puupulk, laast või midagi selle sarnast. Sedaviisi seletavad sõrulased Viieristi rihumäe (reomäe) tekkimist. Sääraseid rihumägesid on Saaremaal mõnigi, näiteks Karja Pammas (Saaremaa muinasjäänused, lk. 50), „mungakivi“ juures Pöide Maasil (Eesti Kirj. Selts 5, lk. 394), Sõrve Koltse metsas tee ääres (Holzmayer, Osiliana, lk. 73) jne.
Viieristi rihuhunnikul leidub mujal Eestis palju sugulasi. Need kuuluvad ohvrikohtade hulka. Seesugusel kohal oli muiste midagi iseäralikku juhtunud, kas keegi isik ära tapetud või mingisugust muud vägivallatööd tehtud. Seal hakati ohverdama tavalisi sellekohaseid ohvreid, hiljemini aga seda, mis just kätte juhtus. Iga möödamineja kohus oli ohverdada. Ei juhtunud midagi väärtuslikumat käepärast olema, visati ohvriks kas puuraag või väike kivi maha. Aja jooksul tekkis ohvrikohale virn, hunnik risu (Eesti mütoloogia III, lk. 112).
See komme oli muiste laialt tuttav; ta kuulub rahvusvaheliste kommete kilda. Piiblist kuuleme, et juba juutidel oli viisiks süüdlase hauale kivikuhja kokku kanda. Näiteks jutustatakse seda Aakanist, kelle hauale aegamööda kivihunnik visati (Joosua 7, 26). Absalomi hauale heideti niisama kivivare (2. Saam. 18, 17).
Reomaast, vähemalt reomaa raagudest kõneleb pommerlaste apostel Bambergi Otto († 1139). Sellegi poolest ei ole selle apostli keeld raagude viskamist Pommeris suutnud kaotada. Köslini maakonnas Kratsigis leidub tee ääres praegu veel koht, kuhu möödaminejad raage ja risu viskavad (Am Urquell IV, lk. 15). Köslini lähedal tappis kord mees teise. Kohe hakati tapmiskohale raage viskama, mida sealt
32
