lugude unustamisele, küll aga mõni muu asjaolu, nagu Körber üht neist nimetab, nimelt Saaremaa ärkamisaeg 1740 (Oesel II, lk. 145).
Sel ajal anti kõigele „lorile“ hundipass. Peeti patuks vanu jutte kõnelda, vanu laule laulda. Paluti ja lauldi ainult vaimulikke laule. Seesugune vaimulik liikumine ei võinud Tõllu juttude kohta mõjuta jääda. Tõll ei võinud, kuigi ta saarlastele kirikuid ehitanud, usumäratsejate ees armu leida, nende märatsejate ees, kellega kogu maa üle külvatud. Tõllu nime ei võetud enam suhu, noorpõlv ei võinud temaga enam tutvuda — ja nii jäi ta suurele hulgale võõraks. Ainult seal, kus vennastekogudus sügavaid juuri ei suutnud lüüa, elas Tõll veel vagusalt rahva mälestuses edasi ja vahetevahel tuletas isa pojale endist Saare vägimeest meelde. Vist oli Tõll enne Herrnhut’i liikumist Saaremaal palju paremini tuntud, aga liikumise tagajärjel kahanes ta tundmine tublisti. Hilisemgi aeg ei ole enam niisugune olnud, et oleks suutnud Tõllu mälestusi elustada. Nii on meie ajal üksikuid katkendeid jõutud päästa. Varemini on Tõllu juttude tsüklus vist palju suurem olnud ja saarlased nendega oma noorpõlve vaimustanud, kõneldes, kui suuri vägitöid Tõll muiste teinud, ühtlasi soovides, et Tõllu eeskuju Saare noorsugugi õhutaks suurtele tegudele. Kuid uuem aeg vaatas Tõllu kui hiiu peale, kelle jõud ja vägi saavutamata, ega suutnud Tõllu lood seega noorsugu iseäralikule tegevusele enam õhutada. Körber võrdleb Tõllu muistendeid hukkaläinud laevaga (Oesel II, lk. 147). Me võiksime Tõllu jutte niisama hästi varemetega võrrelda. Endisest uhkest ehitisest on aeg oma matti võtnud, toredus kadunud, tornid maha varisenud, üks kivi pudeneb teise järele, igasugune sümmeetria on kadunud, kuid ta endiste suurepäraste varemete järele võib enesele ta suurepärasust ette kujutada. Nii on lugu ka Tõllu juttudega, millest aja jooksul nii mõndagi hävinud.
Mitmed andmed sunnivad oletama, et Tõllu muistendid on vanasti kaugemal suurelgi maal tuntud olnud, kus nad, et Tõll suure maa kohtade külge ei olnud köidetud, veel enam unusid kui kodumaal, Saaremaal. Ilma Tõllu tundmiseta suurel maal, kui ka mitte igal pool, just kui Kalevipoegagi igal pool ei tunta, võiksime vaevalt harvu Tõllu mälestisi suurel maal seletada.
Tõllu muistend esineb rahvasuus niisama vähe tervikuna kui Kalevipoja või Hansu ja vanapagana lugu. Me kuuleme ainult katkendeid, üksikuid episoode. Teated Tõllust tuletavad meie päevil meelde talumehe põllu ümber
19
