Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/155

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ajame juttu, mis on juhtund,
Räägime me rändamisest,
Kõneleme kõigist asjust:
Heinatööst ja põllukünnist
Ja sest kuulsast Masa Mannist.“

Tõllule meeldinud Masa Mari väga, sest ta osanud väga ilusasti laulda. Tõll lasknud Marit koguni oma poega laulma õpetada ja viinud talle selle eest mõnd väikest meelehead. Seda vaadanud Mari kosilased kadedusega pealt ja laulnud:

„Mari ei taha mehel’ minna,
Mehel’ minna, naiseks tulla;
Ei taha pruudiks rutata
Ega veimevakka veereta.
Mari aga laulab laste eela,
Tõstab häälta Tõllu eela,
Tõllu popsis poja eela.“

Selle koha peal, kus Masa Mari tol ajal elanud, asub praegu paks mets. See mets on Kaali mõisa lähedal ja teda kutsutakse „Masa metsaks“. (K. Loiken Karlast — E. 61 341.)



Suure Tõllu heitlused Kuramaal.

Kord käinud Suur Tõll rahvajutu järele ka Kuramaal. Kura randlased olnud aga Saare vägimehe vastu väga vaenulikud ja tikkunud hulgakesi Tõllu kallale, kes neid aga oma kolmesüllase kepiga nagu sääski maha materdanud. Seal elanud sel ajal ka hirmus vägev naisnõid, kes suures metsas üksi elanud ja seal vanapaganaga asju ajanud. Selle juurde saatnud randlased ja palunud teda Saare hiiglase vastu omale appi. Nõid saatnud vanapagana abiga oma käskjalad ka kohe välja. Esimene tulnud kolesuure kotka näol ja püüdnud ülevalt õhust Tõllule pähe karata, aga üks hea löök kolmesüllase kepiga sirutanud selle ka maha. Temast jäänud järele tükk sinist suitsu ja kole vinguv hääl, mis pikkamisi üles õhku kadunud. Kui Tõll mere äärde jõudnud, et Kura kurgust läbi kodusaarele tagasi minna, tormanud hirmus karusarnane elukas veest välja ja püüdnud Tõllul rinnust kinni haarata. Tõll võtnud elukal kõrist kinni ja pigistanud teda nii kaua, kuni see kärvanud; siis visanud eluka merre. Vette kukkudes tulnud sellele elajale aga elu uuesti sisse ja elukas ujunud suure kohinaga edasi. Kui Tõll keset Kura väina jõudnud, tunginud hirmus meremadu tema kallale. Seal läinud võitlus Tõllule raskeks. Kaelani vees, ei võinud ta oma kepiga midagi teha. Kibeda võitluse aegu saanud madu Tõllu kepi otsa oma lõugade vahele ja neelanud kepi ära. Vägev ja vahva Tõll tundnud oma jõudu juba kahanevat. Viimasel jõupingutusel saanud ta veel mao lõugadest kinni haarata, kiskunud selle lõhki ja visanud räbalad vanale nõiamoorile, kes tema võitlust Kura kaldal pealt vaadanud, vastu pead. Surmani väsinult jõudnud vahva hiiglane Sõrve sääre kaldale, läinud tüki maad edasi ja otsinud siis aset, kus väsimust võiks rahulisti välja puhata. Põdra metsast mehiste mändide ja kosedate kuuskede alt leidnud ta paraja koha, visanud puude vahele sirakile, mõelnud tuket tulevat, et magust unda oodata ja magamista maitseda, et läheks


153