vasuu aja jooksul Kuivasteks. „Maa“ ei ole igatahes -ste’ks moondunud.
Kolli rand. Tõllu hobused lähevad kolinal mere äärest läbi Sääre mäe ääres; selle kolina järele omandanud rand nime Kolli rand. (H. I, V, 600.)
Kolina rand. Merre uppunud vanapagana sarved ajanud torm kolinal Saaremaa randa; seepärast hakatud randa Kolina rannaks hüüdma. (Süda, S. Tõll, lk. 26.) Saarlased on katsunud ranna nimele seletust otsida ja seda on leitud vanapagana sarvede kolinast. Põhjus Kolina ranna nime tekkimiseks peitub mingisuguses muus kolinas. Siin võiks nimi tõesti teoga ühte sulada.
Tagavere. Tõllu tagavaraks ehitatud aida ümbrus saanud pea nime Tagavara. Sinna tekkinud küla nimi väänatud hiljemini Tagavereks. (E. 59 663.) Ei ole tõenäoline, et Tagavarast Tagavere oleks saanud.
Tagamõisa nimi tekkinud saarlaste väite järele sõnast tagaajamine. Vanapaganat aetud taga; seepärast antud kohale nimeks Tagaajamise, mis nimi hiljemini Tagamõisaks muudetud. (Süda, S. Tõll, lk. 24.) Vaevalt oletatav, et nimest aja jooksul „ajamine“’ hävinud. (H. 80, 2, 271.)
Tirimetsa nimele otsib rahvasuu tedremetsast seletust. Metsas leidunud vanasti palju tetri; sellest nimi Tedremetsa, mis hiljemini Tirimetsaks, ka Tiirimetsaks väänatud. (Süda, S. Tõll, lk. 58.) Tedremetsa > Tirimetsa etümoloogiat ei tahaks ma täiesti hukka mõista, kuigi vaevalt võib oletada, et Tirimetsa otsekohe Tedremetsast oleks põlvnenud. Ehk tunti varemal ajal Saaremaal sõna teiri = teder, teirimetsast võis Tirimetsa palju hõlpsamini tekkida kui Tedremetsast.
Palaja soo tuletab rahvaetümoloogia sõnast palav (Süda, S. Tõll, lk. 61).
Lisa II.
Trükkimise lõpul saadud, kasutamata jäänud muistendid.
Kus on Suure Tõllu sündimispaik?
Tõllu sündimisest on rahvasuus väga vähe kuulda, aga kui ta oli, siis pidi ta ju ka sündima. On siiski mõned üsna segased riismed olemas, mis aga üksteisele koguni vastu käivad.
1) Tõll sündinud Tõllistes ühe talumehe pojana. Ema surnud tal kohe peale sündimist ja isa kasvatanud poissi hobusepiimaga kuni seitsmeaastaseks saamiseni. Sellest kosunud ja sirgunud poiss kolesuureks; juba kolmeaastaselt olnud tal hariliku mehe jõud ning suurus ja seitsmeaastaselt teinud ta juba vahvaid vägitükke. Harilikule tööle ei saanud isa poissi panna, sest kõik purunenud tema käes. Ka ei jõudnud isa suurt ,,kõlbakat“ toita, sest ta söönud juba seitsmeaastaselt viie mehe vastu. Isa saatnud ta siis mööda Saaremaad ümber hulkuma ja ise omale leiba otsima. See meeldinud poisile väga ja ta hakanudki ümber „vant-
151
