Veski Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus puudub sõna. Prof. A. Saareste sellevastu seletab, et kaarmas = murakas = Schellbeere (Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes, lk. 43).
Sakslased muutsid varssi pärast Saaremaa valdamist eesti Kaarma Karmeliks, Kaanani tähtsa koha järele; seda nime kannab Kaarma praegugi veel saksa keeles. Hiljemini asutati Kaarmasse 1156 ellu tekkinud karmeliitideordu kloostriosakond.
Mustjala. Tõll käis läbi savipõhjalise Teesuu lahe Kihelkonna ja Mustjala vahel, jättes maale tulles sopased, mustad jäljed järele. Selle nähtuse järele hakkas rahvas kohta Mustjalaks hüüdma. (Süda, S. Tõll, lk. 48.) Ühe teate järele andnud Tõll ise kohale selle nime, juurde lisades, et koht kandku seda seni, kui Saaremaa seisab. (EKms, V, 396.)
Kohanimedest leiame palju „jalgu“: Valljala, Kõlljala, Vaskjala, Laimjala, Hanijala jne. Rahvaetümoloogia on kõigile seesugustele kohtadele „jalad“ alla pannud, kuna neil kohtadel pole jalaga midagi tegemist. Mustjala nimekaimu tabame Soomest, kus ta esineb Mustiala kujul. Tingimata kandis Eesti koht vanasti samasugust nime, kuid aja jooksul väänati Mustiala Mustjalaks. Igatahes on nimi kahest sõnast musti ja ala kokku liidetud. Musti tähendab tavalisesti musta looma, eriti musta härga. Aga koergi kannab vahel musti ja mustu nime. Kreutzwaldil kannab koer nime mustukene (Kalevipoeg III, 70—166). Mustiala seega kas mustade härgade või mustade koerte koht.
Kõlljala. Nagu enne nimetatud, katsuvad saarlased Kõlljala nime Tõlljalast tuletada: Tõllu jalad ulatuvad Tõllustest Kõlljalani; alguses hüütud kohta Tõlljalaks, pärastpoole muudetud Tõlljala Kõlljalaks, nagu nimi praegu kuuldub. (Russwurm, Sagen, lk. 12.)
Kahtlase teisendi järele istunud Kalevipoeg Tõllustes ja jalad ulatunud 7 versta kaugele Kõlljala mõisa (E. 47 857).
Teise teisendi järele on Kõlljala nime tekkimise põhjus järgmine:
„Kord leidnud Reeküla karjapoisid vanapagana suure kivi äärest magamast. See kivi olnud aga poiste igapäevane parem mängukoht; sellepärast olnud neil meel paha, et vanakoll selle oma põõnutamispaigaks valinud. Poisid vanapaganat äratada ka ei julgenud, aga nõu leidnud nad siiski: Nad teadnud, et vanapagan Suurt Tõllu kardab, kelle käest ta veel hiljuti vemmaldada saanud. Poisid võtnud ühe lehma kaelast kella ära ja sidunud vanapoisile jala külge, ise eemale teist kella lehma kaelas kõlistama. Üks poiss jäänud aga vanapagana ligidale ja hakanud kõigest väest karjuma: „Tõll tuleb, Tõll tuleb, kell jalgus!“ Vanapagan nagu kuul maast üles ja jooksma kui tuul, ikka pool versta hüppega, ise kõigest jõust kisendama: „Oh sa kõlajalg, oh sa kõlijalg!“ Sellest jäänudki sellele paigale „Kõljala“ nimeks.“ (E. 61 335.)
Vaevalt tõenäoline, et Kõlljala oleks Tõlljalast tekkinud. Ennemini tuleks nime alguseks võtta alaga ühendatud sõna „Kõll“. Wiedemanni sõnaraamatu järele (veerg 370) tähendab kõll = Klang, Klingen; Halsperlen, aga ka sedasama, mis koll. Kolliala = Kolljala = Kõlljala sobiks küll kohanimeks, kuid ei ole tõendatud, et Saaremaal koll tõesti kõlliks oleks muudetud. Võimalik oleks tuletus ka sõnast kõll = kõla; koht oleks seega mingisugune kõla-ala, nagu voolab ka Kõlajõgi Maarja-Magdaleena Kudina
146
