teda leivalabidaga vibutanud, olnud Hiiu taadid ja eided nii vaimustatud, et neile pikad paid ja suured musud osaks anti. Kui siis Tõll veel kõnelnud, kuidas ta oma naise ja poja parvega vaenulaevade käest ära päästnud ja nende laevad ümber lükanud, hakanud kõik tema ees aukartuses värisema. Peetud nõu üheskoos vaenlaste vastu välja minna, kui need Hiiu saarele tungivad, ja paluti Tõllu neid aidata, kui häda õige suur. Seda Tõll ka lubas.
Sagariste Jaani pruulitud õlu olnud Hiiu taatidele õige mokka mööda ja Pireti härja- ning kitseliha-küpsis leidnud Hiiu eitede poolt palju kiitust.
Taadid istunud piipu pigistades ja kappasid katsudes seinte ääri mööda, vestnud jubedat juttu ja sõelunud sõjasõnumeid. Eided nokutanud nurkades, valinud poegadele naisi ehk tütardele mehi. Keelepaelad olnud kõigil lahti ja suud sulatanud mesimagusasti. Noored poisid ja tüdrukud lasknud jälle „Pooli Hansu ja Tooma Tiiu“ valssi või pidanud kõrvalises kohas kosjakaupa. Viksi Villem vintinud viiulit ning Toksi Toomas toristanud torupilli ja vana katkise vatiga vahimees laulnud hulka:
„Isa igine ja poja põline |
Tõllu, Leigri ja teiste hiiglaste jaoks olnud isetuba ja erilised pidu-tarbenõud. Sest ehk küll Leiger Tõllust märksa väiksem olnud, ei sündinud ta siiski „mudilastega“ hästi kokku, kus nad pidutuhinas kergesti jalgu võisid jääda. Nad võtnud aina aasakamaid mehi oma jutule ja harutanud nendega tähtsamaid küsimusi. Mehed kõnelnud, et vaenuvägesid ei olla Hiiu saarel enam hulgal ajal näha olnud, ainult vana sorts ehk nõid teha vahel oma kannupoistega paiguti tüli. Ka vanapagan käia ise tihti sortsi juures teda taga kihutamas. Tõllul olnud lust sortsi karistama minna, aga Leiger arvanud, et ei maksvat tühja pärast pidutuju rikkuda.
Kümme päeva olnud Leigri võõruspidu juba kestnud ja Tõll mõtelnud nüüd oma perega Hiiust lahkuda. Korraga aga toodi sõnum, et vaenuväed olla Kärdla pool
138
