Süda järele jutustab Tõllu muistendeid ajakohaselt ümber A. Raud „Kirjandusloolises lugemikus“ III, 1926, lk. 191—207. Omalt poolt ei ole ta asja valgustuseks midagi juurde lisanud. Noort Tõllu ja Leigrit nimetab ta enam mööda minnes.
Oma „Eesti mütoloogias“ 1920 olen ma umbes paaril leheküljel (223—225) Tõllu käsitelnud. Mul leidus küll pikem kirjutis Tõllu kohta, aga ettekirjutatud ruumi pärast pidin nimetatud teose käsikirja üle poole võrra vähendama, seega siis ka Tõllu osa. Oma artiklis nimetan Tõllu tundmise kohti ja kuidas Tõllu lugu sinnamaani mõistetud. Viimaks järgneb märkus, et vanemal ajal meiegi maal nime Tõll, Tell, Till ristinimena tarvitatud.
Oma mimeografeeritud „Eesti mütoloogias“ 1919 olen Tõllu muistendit lk. 206—211 käsitelnud.
Üliõpilasepõlves tärkas mul mõte Tõllu lugu niisama salmidesse punuda, nagu Kreutzwald seda Kalevipojaga teinud. Tegingi asjaga algust, aga õnneks takistas otsekohene töö Tõllu värssidesse valamast. Ühe lüli Tõllu loost, nimelt kirikuehituse ja katse kirikut purustada, avaldasin „Isamaa kalendris“ 1906 lk. 29—31 pealkirja all „Suur Tõll“. Kaks teist episoodi tegin hiljemini ümber; neist ilmus „Tõllu surm“ ajakirjas „Agu“ 1924. a. nr. 4 ja „Tõllu ülestõus“ „Agu“ 1923. a. nr. 43. Rohkem Tõllu lugusid värssides ei ole valminud või nendega on ainult algus tehtud.
Dr. O. Loorits tunneb oma „Livische Märchen- und Sagentypen“ liivlastelgi Tõllu jutte (lk. 73). Muistendite segu all loendab ta:
228. Suur Tõll kihutab vanapagana Saaremaalt merre.
229. Läheb jalgsi Ruhnu kapsaid tooma ja võtab paar kalurit kumbagi kaenlasse kaasa.
230. Äratatakse ilmaaegu unest üles.
231. Suured jäljed müüridel ja maa sees põlvnevad Tõllust.
Kokku on seega liivlastelt 4 Tõllu juttu üles kirjutatud.
Peale trükitud kirjanduse olen käsitelnud veel käsikirjalist materjali, nimelt dr. J. Hurda kogu ja minu oma kogu. Üldiselt on saarlased Tõllu muistendi säilimise eest, ütlen pigemini Tõllu muistendi jäädvustamise eest vähe hoolitsenud; ainult mõni üksik on natuke teateid ta kohta kirja pannud.
Iseloomulik, et Saaremaa muistse usundi autor J. B. Holzmayer oma „Osiliana’s“ Tõllust täiesti vaikides mööda läheb, ehk tal küll varemini teiste poolt üleskirjutatud
11
