Forskarl mängib kõige ilusamaid tantsulugusid, keegi ei pääse mööda sõitma, ilma et ise hakkaks tantsima. Kuid tants on hädaohtlik, sest salavägi sunnib seni edasi tantsima, kuni tantsija väsimuse pärast maha langeb (Svenska Landsmål VII, 9, lk. 12). Rootsis tuntakse muistendit, mille järele seni tantsitakse, kuni liha luudelt langeb (Runa 65, lk. 62). Iirimaal kõneldakse, et mängija paneb mänguga asjadki tantsima, nagu spiritistid laudu ja toole (Grimm, Irische Elfenmärchen, lk. 34). Seesugust kõiki tantsima panevat tantsutükki hüütakse tavalisesti „näkipolkaks“. Rootsis Wätterni järve ääres olnud vanasti koht, kus elanud pillimeeste sugu, kes kõik näkilt pillimängu-taide õppinud (Afzelius, Svenska folkets sagohävder II, 170). Lühidalt: veehaldja kõiki tantsima sundiv viiulimäng on põhjamail laialt tuntud, niisama ka ta mängu õpetamine kellelegi isikule, kes omandab samasuguse võimu kui see, kes talle mängu õpetas.
Veehaldja, näki — või kuidas seda veevaimu nimetatagu — mängu, aga ka laulu tuleb seletada mere kaldal mühavate lainete mühinaga või ka kose kohinaga. Maru ja meri panevad rannal oma pillid hüüdma, kose vesi kohiseb ja häälitseb vastu kive lüües… kõik see tuletab pillimängu meelde. Looduselapse fantaasia nägi looduse häälitsemises näki või veehaldja teotsemist, tembeldas maru koha ja vee müha nimetatud olevuse muusikaks, seda muusikat aja jooksul ikka ilusamaks, võluvamaks moondades. Täielik maru paneb puud kiikuma ja inimesed ning loomad marutantsus kas pikali langema. Rahva fantaasia moondas maru tantsitamise kellegi inimese või vaimlise olevuse poolt toimepandud tantsitamiseks.
Tuleb oletada, et noore Tõllu muistendis rootslaste forskarl, strömkarl, näkk on Uduvere Toomaks ristitud, kui luba nii ütelda. Igatahes omandab noore Tõllu viiulimäng niisuguse mõju, kui veehaldja mäng seda avaldab. Noor Tõll sulab seega veevaimu õpilasega ühte.
Rootslaste seas on veehaldja mängumotiiv hästi arenenud, aga täiesti ei põlvne see Rootsist, vaid kuulub palju enam rahvusvaheliste muistendite hulka. Mujal Eestis peale Saaremaa tuntakse seda motiivi hästi, kuid suurel maal ei esine tegelasena noor Tõll, vaid tavalisesti keegi nimeta suurus (vrdl. „mu Eesti imede ilm“ 39: Tantsitaja). Grimmi kogus „Haus- und Kindermärchen“ leidub see tantsitamine nr. 110-das, nime all „Der Jude im Dom“, Grundtvigi muinasjuttude kogus nr. 91. all ja A. Aarne „Verzeichnis der Märchentypen“ nr. 592. all.
117
