Pirit on ainus põhjamaade naispühak. Ta sündis 1303 Rootsimaal Uplannis, kus ta isa Birger Peetri poeg kuulus riigiametnik oli, kes tütrele hea kasvatuse andis. Mitte ennemuistsed jutud, vaid pühakulegendid olid lapsele kõige armsamad; neid ei tüdinenud ta iialgi kuulamast; need mõjusid nii, et ta juba vara otsustas pühaku sarnaseks saada. Ta armastas päeva-ajalgi meeleldi unistada. Öeldakse, et ta juba 7 aasta vanaduses neitsit Maarjat näinud. 1316. a. pandi Birgitta, seega 13-aastaselt, mehele 18-aastasele Ulf Gudmari pojale. Sellest abielust sündis neile 4 poega ja 4 tütart.
Birgitta isik sai pea usundilise liikumise keskkohaks; ta juurde tulid tihti õpetatud vaimulikud mehed ja mungad kokku, kelle abil ta sai selle-aegse usuteadusega ja vaimuliku kirjandusega hästi tuttavaks. Kõige enam mõjus neist ta usundilisse arenemisse ta pihtiisa Mattias, kellelt Birgitta piibli mõne raamatu rootsikeelse tõlke omandas ja kelle Ilmutuseraamatu seletused Birgitta meeled müstitsismi aate-maailma poole juhtisid. 1341—1343 rändas ta mehega üheskoos Hispaaniasse Jakobuse hauale; tagasituleku järel suri mees. Nüüd olid Birgittal kõik sidemed maailmaga katkenud. Pihtiisa soovil otsustas ta elu täiesti Jumalale pühendada. Pea selle järel nägi ta unistuse puhul nägemuse: Kristus määras ta oma mõrsjaks. Sest ajast peale hakkas Birgitta väga sagedasti nägemusi nägema. Neid kirjutasid ta sõbrad üles ja jätsid tulevale põlvele mälestuseks.
Juba varakult tärkas Birgittal mõte, et Kristus teda uue kloosterkonna asutajaks kutsunud; sellest kutsumisest nägi ta veel hiljemini nägemusi. Vaimulikud mehed kiitsid seesuguse mõtte heaks. 1349 rändas Birgitta Rooma luba saama kloostri asutamiseks ja jäi sellest ajast peale Rooma asuma. Vaga eluga äratas ta Roomas üldist tähelepanu.
Ta nõudis, et paavst Avignonist Rooma tagasi koliks, kuni Urbanus V seda 1367 tegigi. Alles 1370 kinnitati Birgitta kloosterkonna põhikirjad. 1372 rändas ta Jeruusalemma, suri aga, sealt tagasi tulnud, varssi Roomas 1373. Surnukeha toodi Rootsimaale, kus see Wadstenas pidulikult maha maeti; pärast pandi see hõbekirstu. Birgittalt on ladina keeles 8 teost ilmunud.
Birgitta suure vagaduse pärast mõeldi pärast ta surma varssi selle peale, Birgittat pühakuks tunnistada. Rootslased arvasid selle ettevõtte teostamist rahvuslikuks auasjaks. Asi ei läinud ometi nii ruttu korda kui sooviti. Alles 1391 kuulutati Birgitta tõesti pühakuks.
107
