Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/107

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



Piriti nutt ja surm.

Kerisekivide kandmise puhul varvastele sattunud kivi tekitas Piritile niisugust valu, et Pirit sülitas ja sülg üle karjamaa ulutas (Körber, Oesel II, lk. 156). Piriti sülitamine tuletab meelde tubakat mokka pistnud saarlast, kes oma osavust võimalikult kaugele sülitamises tahab näidata, Piritile ometi kaugeltki järele jõudmata.

Teisendi järele avaldab Pirit naiselikumat iseloomu. Pirit puhkeb niisama nutma kui Linda: langeb kivile, valab kivil pisaraid. Kivi igatahes mehine mürakas: karjapoisid teevad trepid, et kivi otsa pääseksid. Pirit nutab nii palju, et kõva karjamaa pehmeks niiduks, Naiste sooks moondub (Süda, S. Tõll, lk. 20). Piriti nutu tagajärg paneb mõtlema Kullervo ema nutu peale (Kalevala XXXVI, 141—148):

Itken tulville tupamme,
Siltalauat lainehille,
Kujat kaikki kuurullani,
Läävät länkämöisilläni,
Lumet itken iljeniksi,
Iljenet suliksi maiksi,
Sulat maat vihottaviksi,
Vihottavat viereviksi.

Nutan tuppa uputuse,
Sillalauad lainetele,
Pisaraid tänavad täide,
Silmavetta laudad täide,
Lumed nutan lausa jääksi,
Sulaks maaksi jäädki jälle,
Sulad maad need rohtu kandma,
Rohtu kandvad maad kulusse.

Kalevi naise nuttu Pirit ometi ei suuda nutta. Kalevi naise nutust tekib järv, Piriti nutust ainult soo. Olgu kuidas on, mõlema hiidnaise nutt jätab enesest jäädava mälestuse maha.

P. Süda järele parandab Pirit põllepaelad ja otsib siis vähemaid kive kerise jaoks (S. Tõll, lk. 20). Körber teab, et Pirit kivi sinna jätnud ja longates Sõrve läinud (Oesel II, lk. 157). Igatahes näib, et kivi kandmine Piriti jõust üle käib. J. Lagos kuulnud jutustatavat, kivi kandmine käinud Tõllul üle jõu:[1] „Nende õnnetute juhtumuste järele, mis kangelasel olnud, võtnud ta Muhust kivi, Ava kivi kaasa, aga jõu lõppemise pärast lasknud ta kivi Keskvere Põrkvere põllule kukkuda; kivi kannab veel tänapäev nime Ava kivi.“ See Lagose teade teeb Tõllu nigelamaks kui Piriti: Piritil katkevad põllepaelad; selle katkemise pärast ei saa Pirit kivi kanda; Tõllu jõud ei jaksa lihtsalt enam kivi kanda. Puudub ainult, et Tõll nutakski.[2] Teisend kõneleb isegi Tõllu põllepaelte katkemisest.

  1. Nach diesen Unglücksfällen, die der Held erlitten, habe er einen Stein aus Mohn, Ava kivi, mitgenommen, aber wegen Erschöpfung seiner Kräfte habe er ihn auf das Feld des Keskferschen Dorfes Põrkvere fallen lassen; der Stein trägt noch heute den Namen Ava kivi.
  2. Et see seiklus Tõllu muistendisse ei kuulu, on ta Tõllu käsitlemisel jäänud harutusele võtmata ja siin mööda minnes võrdlemisel mainitud.

105