„Ei, härra, kõik on terved,“ vastas Tiina. „Aga vana isa ütles sauna juures, et kui tulen mööda jälgi, siis leian teid tingimata üles, sest ega praegu vist muid jälgi ole, arvas ta. Nõnda siis tulingi.“
„Aga miks tulite üldse siia? Ma keelasin selle ju ära…“
„Ei, härra, seda te ei keeland,“ vaidles tüdruk vastu. „Te ütlesite, et ei tohi kirjutada, sest teie tahate rahu, aga…“
„Tule jumal appi!“ hüüdis Indrek otse lootusetult. „Kui on keelatud kirjutamine, siis siiatulek ammugi.“
„Mul hakkas hirm, härra,“ rääkis tüdruk nüüd alistunult ja vaikselt. „Mul hakkas kole hirm,“ kordas ta.
„Miks siis?“ imestus Indrek.
„Ma kartsin teie pärast, härra, kartsin, et teiega võib midagi juhtuda,“ seletas Tiina. „Ma tundsin, et teiega on midagi, tundsin juba mitu päeva ja ei saand viimaks muidu, kui pidin tulema. Aga kodus ma ei öelnud, et siia tulen, seda mitte, härra. Nii et kodus ei tea keegi midagi, ei vanad ega lapsed.“
„Te ei tohi ka tagasi minnes midagi öelda,“ keelas Indrek.
„Ei, härra,“ kinnitas Tiina. „Ütlen, nagu estekski, et käisin ema vaatamas, käisin sugulaste pool.“
„Üldse ei oleks pidanud te tulema, kas kuulete, Tiina,“ ütles Indrek.
„Kuulen, härra,“ vastas tüdruk, „ma enam ei tule. Aga kui mul jälle hakkab hirm, härra, mis ma siis teen?“
„Mis hirm see teil siis on?“ küsis Indrek.
„Ma ei tea, mis hirm,“ vastas tüdruk. „Aga kas härraga ei juhtund nüüd midagi?“
