Aga keha ei teinud seda. Temal oli nähtavasti üks tung: jääda rahule, seista paigal. Sest miks muidu lihased kippusid muutuma lõdvaks ja nagu kangeks. Nad ei tahtnud sõna kuulata. Mõtled labidaga lüüa siia, aga hoop läheb teisale, tahad visata raske mätta kaldale, aga käed ei pea tasakaalu ja nõnda libiseb ta labidalt ja langeb kraavi tagasi. Korralikust tööst saab nõnda paljas tosimine. Aga ükskõik, kui tosimine, siis tosimine, ainult sooja tahaks saada, sest muidu hakatakse pead varsti nagu millegi raudsega vitsutama.
Äkki kargab Indrekul meelde, miks pole ta kuube selga pannud. Ta heidab labida käest ja ronib ülepeakaela kraavist välja kuue juurde. Seda selga ajades lõõtsutab ta kõigest jõust, nagu oleks see toiming eriti raske töö. Aga enesele tundub, et hingus pole palav, vaid külm. Ta tormab jällegi kraavi, aga kui mõtleb võtta labida, leiab ta selle vartpidi veest. Ta ei imestu, nagu peakski see nõnda olema, ja hakkab uuesti tööle, kuuenööbid kõvasti kinni, kraegi üles tõstetud. Endiselt ei taha kangestunud lihased peaaju käske täita, kaldudes loiult ja lõdvalt oma ülesandeist kõrvale. Aga peaaju piitsutab lakkamatult takka, peaaju teeb sada imet, et lihaseid ja liikmeid ergutada. „Nüüd on ju kuub seljas, nööbid kinni, krae ülal, nüüd peab saama sooja,“ räägib peaaju. „Veel pisut pingutust, siis on võit meie. Tunnete, südame alt läheb juba soojemaks, nii et kuub aitab lõpuks. Peab aitama! Maailmas on nõnda, et kui miski enam ei aita, siis töö aitab ikka. Tema tingimata! Veel, veel! Sest pole ühti, et higi juba jookseb…“
Nõnda sonis Indrek, sundides end aina kiiremale ja pingutavamale tööle, kuni lihased hakkasid jällegi õieti sõna kuulama, keha läks tõepoolest märjaks ja hakkas
