vastu kiviaed, mida ta ei tundnud, ja kui ronis sellest üle, leidis peagi püstaia, mis oli talle samuti võõras. Aga ka sellest ta sai oma kandamiga üle ja läks vana mälestuse järgi ikka edasi, paiguti kividele ja mätastele komistades. Viimaks ta jõudis mingisugusesse kännustikku, kus tundis nagu kuusevaigu lõhna. Ta jäi seisatama. „Tähendab need olid juba nii suured, et kõlbasid maha võtta,“ arutas ta mõttes. Nüüd ta pöördus pisut pahemale ja läks julgesti edasi, lootes leida varsti lattaia, millest pidi üle ronima. Aga selle asemel seisis äkki põiki pikk must kogu ta ees. Mees peatus natukeseks nagu aru pidades või midagi meelde tuletades, pöördus siis ümber ja läks mõned sammud tagasi, seisatas uuesti mõttes, käis pimeduses ringi ja otsis midagi, jäi veel kord seisma ja ütles kuuldavalt, nagu kõneleks ta kellegagi, keda silm pimeduse pärast ei seleta: „Ka seda pihlakat pole enam, mille isa istutas Jussi kuuse asemele.“ Ja et olla asjas päris kindel, kõndis mees veel kord pikuti ja põiki sauna taga, otsides asjata kadunud aegu.
Lõpuks läks ta sauna ette, leidis ukselingi, mis tuttav, kergitas seda ja tõmbas — uks oli lahti. Ta astus kotta, avas auguga ukse ja katsus tasakesi sisemist toaust — ka see oli riivita ja lukuta. Mees kobis ühes oma kandamiga üle kõrge uksepaku sisse ja pani selle käsikaudu suure ahju kõrvale maha. Nüüd otsis ta kobades redelit, mis pidi viima vommile, ja kui ta selle oli leidnud, toetas ta istmiku alumisele pulgale, mis tasakesi kääksus. Vaevalt oli ta sellega toime tulnud, kui vanamehe hääl küsis pimedusest:
„Kes see tuli seal, kas oma või võeras?“
Tulija võpatas kogu kehast.
„Oleks nagu ikka oma,“ vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.
