aga laenu maksma, nõnda tunneb Sass, või muidu oled varas ja petis. Samuti peab igaüks oma eest midagi saama, muidu on jällegi vargus ja pettus või lihtsalt lollus. Aga mis siis see on, kui Indrek kukkus äkki nagu taevast maha Vargamäele ja läks hakkas sõnalausumata kraavi kaevama, ilma et oleks küsinud tööhindu või isegi seda, kas Sass tahab üldse lasta kraavi kaevata?
Muidugi, kui Indrek oleks teinud seda ainult mõni päev või paar nädalatki, siis jumal temaga! Jännaku pealegi, soos ruumi on! Seal võib rohkemgi linnasaksu oma tuju täita, kui meeldib. Aga ei, Indrek ei jända muidu niisama, vaid tema mõtleb nähtavasti tõsiselt. Tema ei jända üldse mitte, vaid teeb tööd. Tema läheb hommikul valgevarus ja tuleb õhtul pimedikus. Ja nagu Sass kuuleb, ta ei söö õiget lõunatki. Ka ei vali ta ilma. Ta läheb mõnikord kraavile, kui hea peremees ei aja koeragi ulu alt välja.
Sass ei saanud lõpuks muidu, kui läks sohu linnamehe tööd vaatama, ja see oli vististi esimene kord tema Vargamäe peremehe põlves, kus teda soos miski tõsiselt huvitas. Aga ta läks nagu teisedki siis, kui Indrekut seal ei olnud. Kuid esimesele korrale järgnes varsti teine ja see juba Indreku kraavil olles. Oli kõle sügisene päev. Pilved tõmbusid juba varesekarva, nii et võis hakata esimest lund ootama. Hommikuti oli maa juba ammugi kahutanud ja sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. Öösiti vihisesid kiirestimööduvate tundmatute merelindude tiivad põhjast edelasse. Päeval kostis taeva alt kaa-kaa-kaak! kaa-kaa-kaak! — haned läksid, hallad tulid. Juba hakati ütlema, et kui nõnda edasi läheb, siis saab varsti luikesid kuulda — nende nukrat lõpplaulu. Aga Sass tuli kraavile enne luigelaulu. Tuli, seisis ja vaatas ning mõõtis silmaga läbikaevatud maa
