jätsin ma tema jaoks sauna, kui ta ehk mõtleb minu kraavitööd jätkata, nagu ta lubanud.“
„Hea küll,“ vastas Sass ja lisas: „Ei tea, kus ta ise ongi.“
Mindi otsima ja hakati hüüdma, et ta tuleks onule head teed soovima, aga Oskarit polnud kuskilt leida. Ja äkki meenus Maretile Tiina hiljutine hirm ning Oti surm soosillal ja oma südame rahustuseks läks ta kambri vaatama, kas püss on seinal varna otsas. Ja nähes teda oma harilikul paigal, hakkas ta oma rumala hirmu üle naerma ning ei julgenud sellest kunagi kellelegi sõnagi lausuda.
Aga Tiina läks Indreku kõrval julgesti Vargamäelt alla ja tal ei tulnud meeldegi, et ta alles hiljuti oli hirmu pärast siin Mareti kaenlasse pugenud. Ometi, kui Indrek soosillal tahtis teada, kus kohal just Ott oli lamanud — sest Tiina oli teda vaatamas käinud —, lõi sellel salajane värin südamest läbi ning ta asus Indrekule paksu metsa poole külge nagu kilbiks.
„Ega sa ometi karda?“ küsis Indrek.
„Ei, aga parem on parem,“ vastas Tiina, „kui midagi juhtub, siis saan kõigepealt mina otsa.“
„Miks sa siis nii väga iseenda eest muretsed?“ küsis Indrek.
„See oleks liiga hirmus, kui mina nüüd üksi peaks järele jääma,“ seletas Tiina, „sest siis peaks ma iseennast tapma hakkama. Aga sina saad väga hästi ka ilma minuta läbi.“
„Aga kuuli võib ju mulle pähe sihtida, see ulatub ju üle sinu,“ ütles Indrek nokkivalt.
„Issand jumal!“ hüüdis Tiina, „sellele mõttele ei tulnud ma hoopis mitte.“
Ja nüüd ta sundis Indrekut kõveras ja köökus käima, nii et tema pea ei ulatuks üle Tiina oma. Ta tegi seda küll
