Tiina käis endiselt peres tööl, aga magama tuli sauna Indreku juurde, kuigi see oli selle vastu, sest ta ei tahtnud inimestele tühja kõneainet anda. Kuid Tiina ei andnud järele, öeldes Indrekule:
„Kuidas sa siis muidu näed, et ma niisamagi tulen.“
„Ma usun sind paljast sõnastki,“ vastas Indrek.
„Aga mina ei taha, et sa mind nõnda usud,“ ütles Tiina ja tuli ikkagi öösiks sauna, sest temal olid selleks omad põhjused. Tema tahtis Oskarile näidata, et ta ei peaks enam tühja lootma, sest poiss oli veel samal päeval, kus Tiina pidi lahkuma, sellele öelnud:
„Sest polnud miskit kasu, et te ema kaasa võtsite.“
„Kuis nii?“ küsis Tiina. „Nõnda ma ei kartnud ju.“
„Aga ma oleks Võlla välja äärde teile ette joosnud, seal on ka paks mets,“ seletas Oskar.
Nüüd jäi Tiina päranisilmi poisile otsa vahtima.
„Siis mu hirm oli õige,“ lausus ta viimaks.
„Hirm oli õige,“ kordas poiss. „Mina nägin, kui emaga läksite, ta võttis teid oma kaenlasse. Ma nägin ka seda, kuis te küüni juures istusite. Nii et nüüd te teate.“
„Siis olen ma teile palju kurja teind,“ ütles Tiina.
„Ei, Tiina,“ vastas poiss, „teie olete kuldne, aga mul oli väga valus, mul on ikka veel väga valus, sellepärast palun ma, minge Vargamäelt ära, minge võimalikult ruttu ära.“
„Ega te nüüd soosilla juurde metsa tule, kui me Indrekuga lähme?“ küsis Tiina värisevail huulil.
„Ei, Tiina, nüüd ma ei tule,“ seletas poiss, „ema rääkis mulle kõik, rääkis teie jalgadest, rääkis jumalast, rääkis Jeesusest Kristusest, rääkis usust ja armastusest, nüüd ma ei tule. Aga ma lähen üles väljamäele, teate, kus see kivihunnik, enne olid seal vanad pedakad, sinna lähen ma,
