Tiina nokutas vastuseks ainult pead, tundes äkki, nagu oleks ta mingist raskest koormast vabanenud, mida ta kandnud palju aastaid suure vaevaga. Samal silmapilgul meenus talle, et ta oli Indrekult luba palunud jumalagajätuks, aga oli selle loa lahkumisel unustanud, nagu oleks see mõni tühine asi. Oli see sündinud mingisuguse alateadliku tagamõttega? Tiina ei teadnud, aga häbi hakkas tal veel rohkem, sest talle näis, et oma elusaladuse pärast ei vea ta ainult teisi ninapidi, vaid ka iseennast. Ta valetab iseendale samuti nagu teistelegi, iseendale ehk veel rohkem. Aga see pole talle kunagi mingit muret teinud, ainult kui saaks selle, mida ta süda ihkab. Selline on tema südametunnistus, mida ta nii väga toonitas Oskarile.
„Siis oli minu esialgne aimdus ometi õige,“ rääkis Maret natukese aja pärast mõttes. Ja kui Tiina ikka veel vaikis, küsis ta: „Ega Indrekul ometi oma naisega sinu pärast?…“
„Ei, perenaine!“ karjus tüdruk nüüd nagu surmahirmus.
„Aga mis ajast saadik see siis on?“ huvitus Maret. „Ma pole terve suvi midagi märgand.“
„Perenaine, ega ei olegi ju midagi,“ vastas Tiina.
„Heldene aeg!“ hüüdis Maret. „Mis jutt see siis nüüd on?“
„See on ju tõesti nõnda, et ei ole midagi,“ seletas Tiina. „Härra ei teagi, et see nõnda on, sest tema on juba kõik unustand ja ei tunnegi mind enam. Tema ei tea, et mina olen see väike Tiina, kellele ta jalad alla pani ja siis ütles, et ta ootab, kuni ma suureks saan.“
Aga sellest seletusest ei saanud Maret midagi aru, see tegi asja veel segasemaks, nii et ta hakkas uuesti tüdruku
