katsetada, siis pidid omaksed otsustamata jäänud võitlust jätkama.
Pearul polnud sellest kuigi suurt tulu, et ta oli enne surma soovi avaldanud, tema matusele tulgu kogu suguselts kokku, nii et oleksid õiged ja „veart“ matused, sest Mäe Sass ja Maret tegid sedasama Andrese suguseltsiga, kuigi Andres ise suri nii ootamata, et ta ei saanud ainustki soovi avaldada, nagu polekski tal neid enam siinilmas olemas. Sass ja Maret tegid veel rohkemgi, ja ehk küll mitte omast peast, vaid Indreku nõuandel, tegid seda siiski: nad kutsusid Andrese matusele ka Oru rahva, kuigi Oru rahvas polnud neid Pearu matusele kutsunud kange Kassiaru pärast. Sass ja Maret kutsusid Oru rahva nagu ainult selleks, et näidata: ei maksa uhkustada, et Pearu lahkus Vargamäelt vedruvankril, kaks hobust ees, sest Andres läheb talle järele autos — iseoma poja Sassi autos, kes on tõusnud Vargamäelt munaparisnikuks ja muuks „sehvti-meheks“. Kui mõned kahtlesid, et kas kanamunadega võib tõesti auto osta, siis oli neid, kes arvasid, et kui ise kanu kasvatada ja munetada, siis mitte, aga kui teised seda teevad, siis küll. Noh, ja Andrese poeg Sass ei munetanud ise kanu, vaid laskis seda teistel teha, nii et tal võis tõesti auto olla. Et aga Andres lahkub autol Vargamäelt, seda ei osanud ta ette aimata, sest muidu oleks ta pöördunud kõnega õndsa Krõõda poole ja ütelnud: „Vaata, Krõõt, minu sõnad on täide läinud: Vargamäe soosillal sõidan ma tõllaga, ainult et ma ise olen juba surnud; aga sest pole midagi, sest ka sina oled juba surnud, kui ma sinuga sellest räägin.“ Jah, Andres oli oma eluajal palju ilusaid ja inetuid sõnu rääkinud, aga need ilusad sõnad jäid tal ütlemata, sest ta ei teadnud, et neid oleks tarvis ütelda.
Aga ka oma suguseltsi suurusega polnud Pearul oma
