kehas tundus väsimust ja lõtvust. Ta jäi silmapilguks labidavarre najale seisatama ja laskis silmil kolletunud kaskedel ümber liikuda. Äkki tabas pilk kuskil põõsa taga mingisugust looma või inimest, kes püüdis end varjata. Indrek astus kraavist välja, viskas labida selga ja läks saladusliku põõsa sihis, et otsusele jõuda, mis seal on. Aga enne kui ulatus õieti nägema, sai madalast hallist loomast pikk poisikolakas, kes pistis jooksu.
„Kuhu sa jooksed?!“ hüüdis Indrek. „Seisa!“
Poiss jäigi seisma, pöördus ümber, vahtis Indrekule otsa ja hakkas talle pikkamisi vastu tulema.
„Mis sa piilud siin?“ küsis Indrek.
„Ega Eedi täna esimest korda,“ irvitas poiss kohtlaselt vastu.
„Ah sina oledki see, kes käib mul kraavikaldal salaja jälgi tegemas?“ küsis Indrek.
„Salaja on hea,“ vastas poiss, „siis ei näe keegi. Isa käib ka vahel salaja, aga vanaisa ei saa, temal on kepp ja kargud, need kolisevad.“
„Ah kas vanaisal on juba kargud!“ imestus Indrek.
„Jah, vahel on, vahel ei ole ja vahel on nad hoopis kadund,“ seletas poiss.
„Kuhu nad siis kaovad?“ küsis Indrek.
„Eedi kaotab ära,“ ütles poiss, „kaotab ära, nii et keegi ei leia, ja käib ise nendega.“
„Sinu jalad on ju terved, milleks sa siis karkudega käid?“ imestus Indrek.
„Eedi tahab olla nagu vanaisa,“ seletas poiss. „Vanaisa ei karda kedagi ja ei kuula kellegi sõna, aga Eedi peab kuulama. Kõik kässivad Eedit — vanaisa kässib, isa kässib, ema kässib, Juuli kässib, kõik kässivad, aga Eedi ei taha, et kõik kässivad, Eedi tahab olla nagu vanaisa…“
