Muude seas paistsid siin silma ka Oru Karla ja Kassiaru Nõmmann. Viimase ümber keerleski peaasjalikult meestesumm.
„Vaadake, mehed,“ seletas Kassiaru, „mina ei kõlksuta ainult sõnu, vaid asun otsekohe tööle. Selle asjaga on muidugi suur tüli ja raske vastutus, aga keegi peab ikkagi selle oma peale võtma. Ja mis mõte oleks asja lasta võõraste kätte minna. Nagu meil enestel ei oleks mehi, kes selle tööga toime saab. See on ju meie oma asi, see on peaaegu minu oma asi, sest kui mina oma sõna poleks öelnd, mõni teab, kas sest asjast üldse asja oleks saand. Maavalitsus oleks võind ta kevadel igatahes kas või kümne aasta peale edasi lükata. Aga nüüd on mehed siin ja asi kindel, sest kõik läheb esimeses järjekorras. Tuleval kevadel on nii mõnelgi mehel leib hooletu, kui ta oskab ja viitsib labidat liigutada. Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega…“
Nõnda rääkis Kassiaru meestesummale, mille läheduses seisid ka Indrek ja Andres. Aga kui viimane seda kuulis, ütles ta pojale:
„Mis sa lased tast nõnda kelkida, eks sa anna talle teada, kes on Vargamäe jõe õiged allalaskjad.“
„Arvad sina, isa, et mind veel keegi kuulab või usub, kui Kassiaru on ettevõtja ja kui tema käes on rahakott,“ ütles Indrek. „Lõpuks ei olegi see nii tähtis, kes see jõesüvendaja on, peaasi, et ta süvendatakse.“
Aga Andres oli teisel arvamusel. Tema noor süda langes sees peaaegu ära ja muutus silmapilkselt vanaks, kui ta nägi ja kuulis, mis tema ümber sündis. Seesama Kassiaru, kes mängis Andrese ehitatud Vargamäe eluhoonetes kõik oma trumbid välja, et asja nurja ajada, suurustab nüüd
