et tema seda oma silmaga näeks, just siis tuli teade, et mehed ongi juba jõe ääres, kuid Vargamäest tükk maad allpool.
Järgmisel päeval Indrek kraavile ei läinud, vaid ta otsustas isa seltsis jõe äärde minna, kes kibeles juba varasest hommikust saadik, et saaks aga sinna, nagu võiks ta hiljaks jääda. Aga Indreku pealekäimisel lahkusid nad alles kella kümne paiku kodunt. Jalgtee viis neid läbi madala ja tiheda sookasestiku. Esiteks astus Indrek aegamööda ees, pikad kummsaapad jalas, ja isa tuli tätsates järele, kepp käes. Kuid varsti kaebas ta:
„Indrek, sa käid nii kärmesti, et mina ei jõua sulle järele, kuuled, mis mu rinnad teevad.“
Jah muidugi, Indrek kuulis väga hästi, kuidas isa rinnad lõõtsutades karjusid, aga ta oli sellega nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi. Isa sõnade tõttu jäi ta seisatama ja ütles:
„Sa mine õige ette, las mina tulen järele, siis pole karta, et me teineteisele liiga teeme.“
Nõnda siis hakkasidki nad minema, isa oma kõvera kepiga ees ja Indrek oma pikkade kummsaabastega järel. Aga kui nad jõe äärde jõudsid, polnud kuskil ainustki inimhinge näha. Nad istusid oma küüni nurgaotsale, et puhata ja aru pidada.
„Peab allapoole minema, ei muu aita,“ ütles Indrek.
„Peab minema jah, mis muud,“ kinnitas isa, tõusis jalule ja hakkas astuma. Aga ei kestnud kuigi kaua, siis hakkas ta kaebama väsimust. Indrek võttis tal käe alt tugevasti kinni, püüdes teda toetada, aga sellest polnud kuigi suurt kasu. Pidi jällegi puhkama, pidi iga natukese aja tagant puhkama, sest maapind oli pehme ja õõtsuv,
