mastust kannatada kui võtta uut oma hingele. Ja nõnda ei saa ma ka kunagi unustada oma vana armastust, sest kõik, mis uus, tuletab mulle vana meelde. Ja nüüd sa võid isegi näha, misukeses hirmsas seisukorras ma olen: vanast ei saa lahti, uus ei anna mahti. Ja pealegi pead sa teadma: linnas saab veelgi kuidagi ilma lapseta, maal mitte. Maal peavad lapsed olema, kui sul on mees, aga kuidas võiks mul mees olla, kui ma ei saa lapsi? Ei, maal ei või mul meest olla. Nüüd, tead, on mul ainuke lootus: kui see mees, kellest ma sulle rääkisin ja kel on juba oma praeguse naisega lapsed, kui tema ehk läheb oma naisega lahku — sest nüüdsel ajal minnakse ju sagedasti lahku — või kui naine sureb ära või saab kuidagi muidu otsa, ütleme, et jääb auto või trammi alla, upub ära või midagi niisukest, jah, kui ehk midagi niisukest sünniks! Aga ära mõtle, et ma seda ootan või jumalat paluks, et see nõnda sünniks, seda mitte, mina ootan lihtsalt muidu niisama, ootan head õnne, et ehk sünnib juhuslikult midagi niisukest, ja kui siis see mees tuleks ja tahaks minu käevartest kinni võtta, siis laseks ma seda teha, sest siis ma enam ei kardaks arsti ettekuulutust, sest et mehel on juba selle teise naisega lapsed…“
„Nii et, tähendab, sa armastad teda ikka veel?“ küsis Elli.
„Ei, ei,“ vaidles Tiina vastu. „Praegu ma ei armasta, sest tal on teine naine, ja teise naise meest armastada ei ole aus ega viisakas. Aga kui seda teist naist enam ei oleks, siis hakkaks ma teda vist kindlasti uuesti armastama. Ja seda ma nüüd ootangi, et kui juhtuks nõnda, et see mees jääb üksi, siis tahaks ma kangesti näha, kas ma teda veel armastan ja kuidas ma teda armastan.“
Ellile oli Tiina romaan pisut liiga keeruline, aga kui ta
