Sellega siis mõeldakse leppida, et tüdrukud õhtuti enne uinumist sosistavad, sest Maret arvab, et see oleks Elli südame rahustamiseks ja Oti asja kiiremaks unustamiseks kasulik. Nõnda siis sosistavadki tüdrukud eeskambris õhtust õhtusse, nii et äratab lõpuks Sassigi tähelepanu, kes ütleb:
„Mis hea jutt neil tüdrukutel seal eeskambris iga õhtu on?“
Aga Maret ei tea vastata, ta arvab ainult, et küllap nad üheskoos tagantjärele arutavad Oti asja. Selle peale tähendab siis Sass:
„Elli pidi ju ikka seda unustama, aga nüüd…“
„Las nad nüüd vaterdavad, küll see asi kulub neil rääkides varsti kätte ära,“ seletab Maret.
Sellega lepib ka Sass ja üheskoos tahavad nad oodata, millal see asi tüdrukute käes ära kulub. Ka Oskar ootab, kuigi mitte asja kulumist, vaid ennem nagu mingit uut sündi. Aga nemad kõik ootavad üsna asjata, sest ei kulu Tiinal ja Ellil jutt otsa ega sünni ka midagi uut. Sõnad oleksid nagu mingisugune keeruline planeedisüsteem, nad keerlevad vahetpidamata ühe ja sellesama punkti ümber, aga nad ei pääse sellele üsna ligi ega kao ka sellest kaugusse.
Mis Elli ka iganes küsib, kunagi ei saa ta Tiinalt vastust, mis teda rahuldaks ja millest ta võiks Oskarile midagi edasi rääkida, nii et ka see rahulduks. Ainult niipalju näib Ellile kindlana, et kuigi Tiinal oli Otiga tegemist, siis see pole tal ainuke põhjus, miks ta Oskariga nii tagasitõrjuvalt talitab. Lõpuks pahvatab Tiina ühel õhtul midagi välja, mis Elli arvates juba tõesti midagi on. Ta räägib seekord jälle oma haigusest, ja kui Elli selles kahtleb, ütleb ta:
