„veart“ ja kange veri ongi juba siin. Alles nagu elu viimsel silmapilgul avas jumal tema silmad ja tema vana süda kihvatas sees oma tühja töö ja vaevanägemise pärast. Siis ep ta hobuseohjadestki lahti laskis, vankrilt kargas ja tuppa ruttas, kus heitis asemele, et mitte kunagi sealt enam tõusta. Pearu tundis äkki, et temal pole siinilmas enam mingit tegemist, et selle viimsegi eest, mille pärast ta oma vana jõudu pingutas, on hoolitsenud jumal.
Tal oli küll veel üks asi südamel, aga sellest kartis ta ennem halba kui head. See oli nimelt Vargamäe jõe allalaskmine. Andres oma suguvõsaga oli selle asja algatanud ja oli seega nii tähtsaks tõusnud rahva silmis — Pearu nimelt arvas, nagu oleks ta tähtsaks tõusnud —, et Pearu ja tema suguvõsa polnud Andrese suguvõsa kõrval enam midagi. Oli ainukene lohutus, et jumal ehk seda asja sündida ei lase; et jumal ei lase Andrest ja tema suguvõsa nii suureks ja kangeks tõusta, et Pearul oleks tema ees häbi, iseenda ja Oru pärast. See oli ainuke lohutus ja selle lohutusega Pearu surigi, sest ta arvas, et kui asjast pole tänini midagi kuulda, siis ehk jääbki ta sinna paika — jääbki tulemata; või kuigi lõpuks tuleb, siis teevad seda teised mehed, mitte aga Mäe Andres ja tema suguvõsa, teeb ehk Kassiaru Nõmmann ja ühes temaga ka Oru Karla.
Nõnda suri Pearu täie teadmusega, et tema on siinilmas kõik teinud, mis tal üldse teha olnud, ja kindlas usus, et jumal juhib ka tulevikus Vargamäel asju nõnda, nagu ta teinud seda tänini — Pearu rehnutipidamist mööda. Aga vaevalt oli Pearu oma silmad sulgenud, kui juba jumal muutis meelt: ta saatis Vargamäele ajalehe ja selles seisis must valgel, et Pearu viimne lootus ja lohutus oli olnud tühine: Vargamäe jõgi lastakse ometi alla ja Andres ning tema suguvõsa on selle asja mõtlejad ning algatajad.
