Oru sulane oli käinud õpetajat ära viimas ja oli ka Mäe posti vallamajast kaasa võtnud.
„Karla ise ei tee seda kunagi,“ seletas Elli Indrekule. „Sulane viskas lehed mööda minnes üle õuevärava sisse, ei julgenud vist hobust peatada, kartis, et kodust nähakse.“
Ja kui vana Andres nõnda oma asja jutustas ning Indrek lehte luges, sattus lugeja äkki ärevusse ja ütles:
„Meie asi on läbi! Meie asi on vastu võetud! Vargamäe jõgi lastakse alla! Kuula, isa!“
Ja Indrek luges teate sõna-sõnalt isale ette, kuna endal hääl kippus suurest ärevusest peaaegu kinni jääma.
„No mis sa nüüd ütled, isa?“ küsis Indrek, tõustes püsti ja astudes Andrese ette, nagu tahaks ta selle nägu lähemalt vaadelda.
„Kas seda uskuda ka võib?“ küsis isa. „Lehed parnavad ju niipalju kokku, et…“
„Seda võib kindlasti uskuda,“ ütles Indrek, „sest kellelgi pole vähematki põhjust või tulu seda sõnumit jumalamuidu lehte panna. Pealegi, seal seisab ju, et veel tänavu hakatakse eeltöödega peale, nii et me võime iseoma silmaga näha, kuidas seda tehakse.“
Aga vana Andres langes äkki millegipärast üsna kössi ja ei ütelnud enam midagi. Seda nähes Indrek ütles temale:
„Noh, isa, sa ei rõõmustugi selle teate üle.“
„Küll ikka, poeg,“ vastas Andres, „aga mul tuli äkki pähe, et ma oleks pidand ikka minema, kui Pearu lasi mind kutsuda. Sest nüüd ma näen, et jumal ei ole sugugi Vargamäed omapead jätnud, vaid tema mõistab ka siin õigust. Tema on ehk terve minu eluaeg siin õigust mõistnud, ainult mina oma inimesemõistusega pole sellest aru saand. Nüüd võin ma Pearu juurde minna, sest ma tean, et mina olen hea asja eest võidelnud, sest kui nemad lin-
