Pihta laseb ka, teised räägivad. Vigurijuttu ajada teine vahel, nii et mõned ei usugi tema lollust, arvavad ainult, et lolli mängides pole vaja midagi teha. Aga minu arust on ta täitsa loll ja lolli silmadki on tal…“
Nõnda seletas isa, kuna Indrek vajus unehõlma. Isa märkas seda alles siis, kui poeg ütles und nähes oma esimesed sõnad ülalt vommilt, nagu tahaks ta isale midagi vastata.
„Ütlesid sa midagi või magad juba?“ küsis isa arusaamatuses ja kuna vastust ei tulnud, vaikis ta.
Järgmisel hommikul tõestus isa ettekuulutus: Indrek ei saanud ega saanudki vommilt maha, sest ristluu ja selg olid paindumatud, valudest rääkimata. Tuli lamada see päev ja ka teine päev tagantjärele. Alles kolmandal päeval mees pääses kangestusest, ja et neljandaks oli pühapäev, siis kadus ka see niisamuti nagu eelmisedki. Indrek kirus ja vandus, aga isa õpetas teda, nagu oleks ta alles laps:
„Usu, poeg, looduse vastu ei saa. Tema vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. Anna nuumseale tooreid herneid, võid ta ära tappa, aga välissiga läheb nendega rammu. Meie inimene teeb terve eluaeg rasket tööd ja sööb kehva toitu, aga läheb aina tervemaks, aga pane saksale see koorem peale ning meie lobi ette, vaata, viskab varsti vedru.“
„Nüüd pannakse ka saksad tööle,“ ütles Indrek.
„Aga küll näed, ega see heaga lõpe,“ rääkis isa. „Mina arvan, et ilmas ikkagi ilma saksata läbi ei saa. Kui paned päris saksa tööle, siis tahab mõni meie inimene saksaks saada, see on kõik. Minu arust on see suur ja hirmus sõda rahva lolliks teind. Ükski ei tea enam, mis ta kõik tahaks. Osta jalgratas, siis puudub kramovonn, anna talle kramovonn, siis tahab ta raadipilli. Ükski ei
