Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/411

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Tiina. „Teie ei tohi näha, et mina ajan surnuga juttu. See ei tähenda head.“

„Mina isegi olen mõelnd, et kas see ehk midagi halba ei tähenda, et ma seda nii sagedasti näen,“ seletas Oskar, „ja sellepärast tahakski ma kõik teada, siis ehk kaovad need unenäod. Pealegi, ma saan tema peale kadedaks.“

„Milleks te räägite enda peale niisukest asja,“ ütles tüdruk, nagu hakkaks tal poisist kahju.

„Ma tahan rääkida, sellepärast,“ vastas see. „Ma tahan juba ammugi teile öelda, et ma pole mitte ainult surnud Eedi peale kade, vaid kõigi peale, kellega te räägite. Mulle paistab, et te olete kõigi vastu parem ja otsekohesem kui minu vastu. Teil nagu oleks minu vastu midagi ja teie ei usalda mind. Te rääkisite isegi selle lolli Eediga sõbralikumalt kui minuga.“

„Küll olete teie ülekohtune,“ ütles Tiina. „Eedile õpetasin ma, et tema peab tüdrukute vastu viisakas olema, sest muidu ei saa temast kunagi meest, ega ma siis teile ometi sedasama pea õpetama. Aga poisid on ikka nõnda, et kui on inetu tüdruk, siis on viisakad, aga niipea kui saavad ilusa tüdrukuga kokku, siis unustavad kohe viisakuse. Eedi oli niisamuti. Seni, kui ta ei öelnud mulle, et ma olen ilus tüdruk, jäi ta viisakaks ja oli päris kena poiss, aga niipea kui hakkas mind nimetama ilusaks, kohe pole muud kui kallale, muud kui rammu katsuma. Ja pealegi veel soos!“

„Tuli ta teile tõesti kallale?“ küsis Oskar.

„Seda mitte,“ ütles Tiina, „aga ta tahtis tulla. Ja kas see ükskõik pole, kas ta juba tuleb või alles tahab tulla. Sest kui inimene midagi nii väga tahab, ega ta seda siis niikuinii ei jäta. Sellepärast ma kartsingi nii hirmus seal soos, kui ta tahtis mulle kallale tulla, ma kartsin nii koledasti, et

411