XXVII.
Sel silmapilgul, kus Oru rahvas oma pärandusasju õiendas, polnud Mäel peale Mareti kedagi toamail. Tema oli ainuke, kes nägi, kuidas vana Pearu oma õueväravast välja tuli ja nende õueväravast suure vaevaga sisse puges. Maret pidi talle appigi tõttama, aga nägi parajal ajal, et Oru perenaine vänderdab Pearu poole joosta, ja sellepärast jäi ta ootama, et mis sest asjast välja tuleb. Ta kuulis ka seda, et Ida Pearule midagi seletas, aga kauge maa tõttu sõnadest aru ei saanud. Sellepärast ei mõistnud ta põrmugi, miks vana Pearu lasti Mäe väravasse tulla, lasti isegi raske värav üle vaia rükkida ja miks alles siis perenaine ise jooksis talle järele ja kutsus ta tagasi. Kas ei pandud vanainimese kadu ennemalt tähele? Oli ehk Pearu puudulikuks muutunud, et tahtis äkki Mäele tulla juttu vestma? Mis hea asi see üldse oli, millepärast ta tahtis Mäe õueväravast sisse tulla?
Samuti ei saanud Maret põrmugi ka sellest aru, mis sündis pärast hobusega. Milleks toodi ta koju ja rakendati vankri ette? Milleks sõideti isegi õueväravasse ja avati see? Miks kukkus või kargas Pearu vankrist äkki maha? Taheti ehk teda kuhugi viia, kuhu ta ise ei taht-
