asjadega tegemist, milleks siis tema peab kaasa sõitma. Aga enne kui ta jõudis oma kavatsuse teostada, laskis vanaisa käsi ohjadest lahti ja ta pöördus või veeres vankri kõrvale käpuli maha. Niihästi Ida ja Juuli kui ka Karla ja Helene, kes vaatlesid seda toimingut eemalt toa juurest, arvasid, et Pearuga on midagi saatuslikku juhtunud. Aga kui Ida talle appi tõttas, siis selgus, et tal pole viga midagi: ta ajas end krabinal ja kähku maast üles ja hakkas toa poole tõttama, nagu oleks tal seal enne sõitu midagi hädalist toimetada. Juuli jäi hobusega õueväravasse ootama, kuna ema läks Pearuga kaasa, et vaadata, mis temaga õieti on.
Aga Pearuga oli selline lugu, et kui ta sai tuppa, heitis ta ilma pikemata asemele, saapad jalas, uued riided seljas. Mütsigi ei võtnud ta peast.
„Vanaisa, hakkas sul halb või?“ küsis Ida temalt. „Võin ma sul saapad jalast ära tõmmata?“
„Mu süda hakkas valutama,“ vastas Pearu. „Sinu veart sõnad, mini, panid mu südame valutama.“
„Mitte minu sõnad, vanaisa,“ vastas Ida, „vaid kirikukellad, mis hakkasid parajasti lööma.“
Pearu ei öelnud enam midagi ja ei teinud mingit takistust, et mini kiskus tal saapad jalast, võttis mütsi peast ja kuue seljast, enne kui läks välja.
„Aja vanker toa ette ja võta hobune rakkest lahti!“ hüüdis ta seal Juulile nii valjusti, et Pearugi võis seda oma asemel kuulda. Aga see ei liigutanud ennast, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Veel natukene aega tagasi oli ta sellesama hobuse rakendamise pärast valmis Karlaga kas või käsitsi kokku minema, aga nüüd oli ta nagu üsna nõus, et hobune rakkest lahti võetakse.
