Aga isa ei jätnud mangumast, ja nõnda läksid nad kahekesi üheskoos.
„Kas võib labidad ja kirve siia jätta?“ küsis Indrek.
„Parem võta kaasa, muidu pärast mõni peab omaks,“ arvas isa.
„Ennemalt seda siin ei olnud,“ ütles Indrek.
„Ennemalt käidi jala või logistati vankriga, aga nüüd kihutatakse jalgrattaga,“ seletas isa. „Iga jõmpsikas kihutab, nagu oleks tal ei tea mis tähtsat ja hädalist toimetada.“
Kui Indrek kodus käsi pesi, küsis isa:
„Mis su peopesad ka ütlevad?“
„Peopesadel nahk lipendab, mis muud,“ vastas Indrek.
„Küllap on ehk verelgi,“ arvas isa.
„Kuhu see verigi siis jääb, kui nahk pealt läinud,“ vastas Indrek.
„Esteks ei peaks nii aplalt,“ õpetas isa. „Peaks kätele aega andma harjuda.“
„Küll nad harjuvad töötadeski,“ vastas Indrek.
„Ööseks peaks haiged kohad hanerasva või värske võiga sisse määrima,“ andis isa nõu. Aga Indrek oli igaks juhuks linnast tuubi boorvaseliini kaasa võtnud ja nõnda tarvitas ta seda.
Järgmisel hommikul magamast tõustes Indrek tundis seljas ja ristluus teravat valu. Vaevalt suutis ta end istukile ajada. Vommilt maharonimine tundus tõsise sunnitööna. Käed olid kanged ja sõrmed ei tahtnud liikuda.
„Kas luud-kondid teevad haiget?“ küsis isa.
„Pole suurt viga,“ vastas Indrek.
„Kuulsin, öösel lärmasid unes, arvasin, et eks see ole luievalust,“ seletas isa. „Inimene on ikka nõnda — päeval kannatab valu välja, aga öösel ei kannata, siis hakkab karjuma ja rääkima, parnab maad ja taevad kokku ja
