päevil, kui oli surnud juba tema oma eit ja ka Mäe Andrese mõlemad naised, sagedasti iseoma ja kogu Vargamäe elu üle järele mõelnud, tegi seda praegugi veel, ja tema oli otsusele jõudnud, et jumal oli halvasti toimetanud, kui ta laskis Krõõda saada Andrese naiseks. Andrese naiseks oleks pidanud Pearu arvates olema tema eit, see tugev ja pakkjalgne naine, kes oleks suutnud ilmale kanda ka kaks korda kangema poisi, kui oli seda Mäe noor Andres, kelle kätte suri Krõõt. Ja see, jah, see oleks pidanud olema Pearu naine, nõnda mõtles ta, sest siis poleks olnud tal vaja nii kangeid tütreid ja poegi ilmale kanda ning ta oleks võinud kas või tänapäevani elada Pearu vanade silmade rõõmuks. Pealegi, Pearu naiseks olles poleks Krõõdal vaja olnud nii rasket tööd teha, sest ka Pearu ise pole kunagi nõnda oma konti vaevanud, nagu on Andres seda teinud kogu eluaeg. Jah, Pearu mõtleb mõnikord isegi seda, et kui Krõõt oleks olnud tema naine, siis temast oleks saanud hoopis teine mees ja ta oleks elanud teist elu. Veel rohkemgi mõtleb ta: kui Krõõt oleks olnud Oru perenaine, siis poleks Pearul ehk kunagi tõusnud Andrese vastu seda viha, mis tal on olnud tõelikult. Peenar oleks jäänud muidugi peenraks, siht sihiks, ristikivi ristikiviks ja kupits kupitsaks, aga Pearul poleks kunagi tarvis olnud mõelda, et sealpool neid maisi asju kõnnib Krõõt oma heleda „jaalega“, mida kuulab Andres. Pearul poleks siis temaga rohkem „pistmist“ olnud kui ainult nagu „nuabrimehega“, aga nüüd ei või ta tagantjärele kuidagi öelda, millal ta „prosessis“ temaga kui „nuabrimehega“, millal kui mehega, kel heleda „jaalega“ Krõõt naiseks. Ah! Pearu tahtis vahel nii väga Krõõdale näidata, et ka tema on kange vanamees, mitte ainult Andres. Aga kuidas ta sai seda teha ilma „prosessita“, kui Andres oli temast rammuga üle ja kui ta ei
