dis määraksid Oru peremeheks, siis ehk Juuli ei katsuks teda ära visata või tal kaela murda. Poiss tegi meelega tüdrukule lapse külge, et saaks nõnda osa Oru kohast, noh, anname siis sellele poisile terve Oru. Las ta võtab, kui ta on sündides tõesti poeg. On ta aga tütar, siis tehku Juuli temaga mis tahes, murdku tal või kael, kui süda muidu järele ei anna, ja mingu istuma. Isa, kui sa nõnda teeks, siis päästaks sa minu lapse ja ka minu lapselapse ja meie eidega mõlemad oleks sulle nii tänulikud selle eest, sest see asi on alles meie kahe vahel.“
Mehed vaikisid nüüd hulk aega, Karla ootas, Pearu mõtles. Viimaks ütles ta:
„Sina siis tahad, et mina mearaks Oru pärijaks värdja, kelle isa on lapse ema meelest rajakas?“
„Isa, Juuli ütleb seda ju ainult südametäiega,“ seletas Karla. „Sest kui see tõesti nii oleks, mis ohule ta teda siis oleks pidand tapma minema.“
„Ta tapeti nagu hull koer, sa ise ütlesid,“ vastas Pearu.
„Ei, isa, vaid tüdrukud olid nagu hullud tema järele, sest ka Mäe Elli…“
„On ka tema asjad sedasi?“ küsis Pearu peaaegu kohkunult.
„Seda ma ei tea,“ vastas Karla, „aga vähe puudus, siis oleks ta kogu krempliga lagedale tulnd, Indrekki toodi kraavilt koju tüdrukule aru pähe panema.“
„Vuata, poeg, Mäel on, keda tuua, kui kitsas käes, aga meil ei ole, Orul ei ole, ja sellepärast läheb kõik, nagu ta läheb,“ rääkis Pearu nukralt, kui kuulis Indreku nime. „Ja nüüd sa tahad, et ma teeks selle pojast Oru pärija, kes võttis kõigil aru peast, nii et ta ise pidi surma minema — ühes meie poisiga, kel polnd ka täit aru peas. Ei, Karla,
