kännujuurikate vahel kuskil kinni ja ei tõuse enam kunagi päevavalgele — ei saa tõusta, sest kännumürakad hoiavad teda samuti kinni, nagu nad pole tänapäevani välja andnud kirjutaja kolmandat natta, olgugi et noorest kirjutajast on vahepeal saanud vana sekretär. Kust võtta mees, kes läheks kirjutaja eeskujul jõepõhja, kes läheks päise päeva ajalgi ja vaataks, kas kännumürakad hoiavad oma juurikatega Oru Eedit või mitte? Aga sellist meest polnud Vargamäel, pole kunagi olnud, ei teatud ümbruskonnaski olevat. Nõnda siis, kui Eedi tõesti peaks puhkama kirjutaja kolmanda kahva seltsis, siis võib ta rahus puhata, teda ei häiri keegi, sest ei ole Vargamäe mail enam mehi, kes armastaksid jõepõhjas käia. Aga kui vana sauna Andres sellest kuulis, ütles ta õhtul Indrekule:
„Mis hea, kui jõgi oleks juba nüüd alla lastud, siis pääseks kändudele jõepõhja palju kergemini ligi.“
„Seda küll“, vastas Indrek, „aga või sealt kändude alt midagi kaotsi läheb.“
Niipaljuke oli sauna juures jõepõhja-kändudest juttu. Ka mujal vaibus see varsti, sest saadi teateid, nagu oleks Oru Eedi taolist poissi kilomeetrit viis, kuus allpool jõe ääres nähtud. Mis ta sinna otsis ja kas see tõesti seal tema oli, selles ei saadud kunagi õiget selgust. Nagu ta esimesest silmapilgust peale kadus, nõnda ta jäigi vajaka, ilma et oleks saadud vastust küsimustele: oli tema Mäe Oti tapja või tegi seda keegi teine? ja kui ta tema tappis, kas tegi ta seda meelega või kogemata, omapead või kellegi näpunäitel? Samuti ei saadud ka teada, läks ta laugaste poole, kuhu viipas püssi asukoht, või oli ta viimati jõe ääres, nagu näis tõendavat puss ja kuulujutt, et teda nähtud kaugel allpool.
