pere Elli oma „aitüma“ sai, küllap mäletab nüüd kogu eluaeg, mis tähendab teise eest nälpama minna. Nõnda olid asjad Helene arvates üsna heas korras, aga aidaust aitas ta õel siiski iga õhtu lukustada, riivistada ja haakida ning lõpuks talle veel raske kirstu ette vedada, nagu oleks surnud Ott tüdrukute meelitamises palju kangem kui elus. Üldse oli Juuli Helene meelest pisut naljakas, et ta kogu asja nii südamesse võttis. Asi oli ju nüüd ühel pool, ja jumal tänatud.
„Oled tast ometi ükskord lahti,“ ütles Helene õele kergendatud südamega.
„Oleks sa minu asemel, siis sa tunneks, et elusast inimesest saab kergemini lahti kui surnust,“ vastas Juuli. Sellega nõustus ka Helene, öeldes:
„See on tõesti nõnda. Kui Eedi kodus oli, mõtlesin ma mitu korda, et hea oleks, kui ta otsa saaks, aga nüüd, kus ta ehk ongi juba otsa saand, hakkan ma teda taga igatsema, ootan pikisilmi, et kust nurga tagant ta välja tuleb.“
Aga Juuli ütles, et tema kardab nüüd Eedit, temal on lihtsalt poisi pärast hirm. Ka sellest arvas Helene aru saavat, sest ka tema kartvat teda pisut, aga ikkagi igatseb teda tagasi. Kuidas teistega Orul oli, kas nemad ka Eedit tagasi igatsesid või oli neil tema pärast hirm nagu Juulilgi, sellest juttu ei tulnud, aga ometi korraldati pühapäeval suur otsimine Vargamäe mail, pühapäeval sellepärast, et kellelgi poleks vaja tööpäeva raisata. Inimesed jaotati salkadesse ja igale salgale määrati teatud maa-ala. Kui kuskil midagi leiti, siis pidi sellest püssipaugutamisega teatatama, et teistel poleks enam vaja tühja vaeva näha. Aga inimesed käisid end väsinuks, käisid kogu päeva mööda pehmet maad, oodates asjata lunastavat pauku. Õhtul ei tulnudki enam kõik Vargamäele kokku, vaid suurem hulk pöördus otse-
