„Noh, siis oleks kõik valmis, poleks enam juurdlust ega peamurdmist, kinnivõtmist ega kohtukäimist,“ seletas Indrek.
„Seda nüüd küll,“ oli ka isa nõus. „Nii et jumal oleks seekord hullu pand kohtumõistjaks.“
„Otsus sai ka sellekohane,“ ütles Indrek ja lisas natukese aja pärast: „Jumal armastab üldse siinilmas hullude ja arutute kaudu kohut mõista ja õigust jagada: kord matab tuline tuhk linnad ja maad oma alla, kord neelab meri terved mandrid ja saared ühes tema elanikega, kord kargab torm inimeste peale ja tapab nad ning hävitab nende eluasemed, kord pistab ta võimu pihku ogaratele või kõrilõikajatele ning siis hukkuvad kümned miljonid.“
„Jah, ja ikka ei tule veel viimnepäev,“ ütles vana Andres, nagu ootaks ta tõepoolest seda.
„Ikka ei tule veel,“ kinnitas Indrek, nagu ootaks tema ühes isaga.
Aga tõepoolest polnud ei ühel ega teisel viimnepäev kuigi südame ligidal, vaid ennem keerlesid nendegi mõtted selle ümber, mis huvitas mitte ainult kõiki vargamäelasi, vaid ka teisi ümberkaudseid elanikke, nimelt: millega lõpeb see Oti jant? Jah, varsti hakati sellest kui jandist rääkima. Ainult kui keegi läks mööda soosilda paksu kasetihniku vahel, siis tundis ta jubedust rinnas, nagu võiks ka temaga samuti sündida, nagu sündis Otiga päise päeva ajal. Ometi ei jätnud poisid sellepärast külavahelist hulkumist, aidauste taga kobistamist ja lakkaronimist, sest nemad arvasid üsna lihtsalt: neil pole vaja üle Vargamäe soosilla minna, ja ega igal pool ole nii kangeid tüdrukuid kui Vargamäel.
Nõnda käis elu oma rada, nagu poleks üldse midagi erakorralist juhtunud. Unustati varsti peaaegu seegi, et
