XXIV.
Üksik pauk Vargamäe soosillal äratas nagu kogu ümbruse unest. Juba mõne tunni pärast kihas siin ammunägemata elu. Ei tulnud mitte ainult arst ja kohtuvõimud autoga, vaid saabus ka uudishimulisi ratastel ja jalgsi, nagu poleks inimestel ilusa ilmaga muud mõistlikumat teha, kui tulla korraks kõndima Vargamäe soosillale.
Aga näha ja kuulda oli siin õieti vähe. Vargamäe meeste esialgsele oletusele, et Otile on lastud lähedase maa tagant haavlilaeng pahemasse meelekohta ja vististi nõnda, et surm pidi olema silmapilkne, lisas arstlik lahkamine ainult niipalju, et laskmisel on tarvitatud haavleid nr. null ja et surm on olnud valuta. Sellist surma soovis tüse, punnispaletega arst igale inimesele, sest niisugune surm on loomulik — nimelt valuta surm, kui ta tuleb ilma haavlilaenguta. Kui mõned kahtlesid, kas surm üldse võib olla valuta, käskis arst tapetule näkku vaadata: seal olevat veel praegugi tunda naeratuse jälgi. See pole aga kuidagi võimalik, kui inimene sureb kannatades. Lahkunul pidi surma silmapilgul olema üldse hea tuju, mõnus meeleolu ja lootusrikka tuleviku aimus, nii et siin esines üks haruldasist õnnelikest surmajuhtudest, nagu arvas arst oma tähelepanekute põhjal.
