leks siis teisepere isa meile tuli? Ta ei osanud õueväravatki kinni panna, nõnda ta tuli.“
Nõnda sai Maretki teada, mis tema laste hirmus jooksmine tähendas. Aga kui ta nõudis lähemat seletust, siis ei teadnud Elli ega Oskar õieti mitte kui midagi.
„Küll olete teie mul kahekesi arutud!“ hüüdis ema, ja kuigi tal endal süda sees värises, katsus ta siiski julgustavalt naeratada. Aga kui nad jõudsid õueväravasse, seisid seal mõlemad Vargamäe peremehed teineteise kõrval, nagu poleks nende vahel kunagi vähematki vistart olnud ega tulegi, ning nad kumbki ei pannud nagu põrmugi imeks, et vend kannab päise päeva ajal nõnda oma täiskasvanud õde. Sass lausus ainult nagu mööda minnes:
„Oskar, sa vii Elli tuppa ja tule siis siia tagasi!“
Aga kui tüdruk kuulis need ükskõiksed sõnad, kargas ta kui välk venna kätelt ja tormas Oru Karla juurde.
„On ta surnud?“ küsis ta. „Ta on surnud,“ lisas ta ise nagu kinnitades, kui Karla ei vastanud. „Ma ju tundsin kohe,“ rääkis Elli, „ma tundsin seda juba siis, kui ma seda pauku kuulsin.“
„Maret, vii Elli ära,“ ütles Sass, ja kui tüdruk ei tahtnud minna, andis isa Oskarile märku, et see aitaks õe kambri toimetada. Kui see sündinud ja Oskar uuesti kohal, ütles isa: „Sa istu ratta selga ja kihuta miilitsamehe juurde või mis asjamees see seal on — peab sõna viima. Las ta teatab, kuhu vaja, sest Ott on soosillal tapetud, maha lastud, pähe, nagu teisepere isa räägib. Lähme ühes alla, siis näed oma silmaga, et tead öelda. Meie peame vahti tulema, ega me või teda nõnda sinna jätta.“
„On ta ise seda teind või?“ küsis Oskar.
„Ei, teisepere isa arvab, et vist tema poiss,“ vastas Sass.
