„Tohoo tont!“ hüüdis Ott naljatavalt vastu. „Esiteks ei tohtinud puutuda, nüüd ei tohi enam nimegi suhu võtta! Aga ega see aita. Neis asjus on nõnda, et mida rohkem keelad, seda hullemaks läheb. Ja tead, mis mina sulle ütlen, Oskar, ning ma ütlen seda sulle kui oma tulevasele naisevennale: te võite mu küll Vargamäelt alla ajada, aga Sooväljale, Metsakanti, Kassiarule, Urvakülasse või kuhugi mujale teie käed ei ulata. Ja et ma seal ühel või teisel pool praegu tööd ei leia, seda ma ei kardagi. Kui tarvis, lepin vähema palgaga, aga siitmailt ma ei lahku, selle peale võid sina ja võivad teisedki kihvti võtta. Mina tahan sinule ja ka teistele näidata, et mees võib ka teisiti elada, kui ta tahab.“
„Ära tühja kelgi,“ ütles Oskar. „Koer läheb oma okse juurde tagasi.“
„Ei lähe!“ hüüdis Ott.
„Läkski juba!“ hüüdis Oskar ägedalt vastu. „Kus sa käisid täna öösel? Kui oled täismees, siis vasta!“
See tuli Otile ootamata. Tema ei oletanud, et Oskar võiks tema öisest käigust midagi teada, sest Oskaril oli raske ja rahulik uni. Ja see polekski ehk midagi teadnud, kuid isa läks öösi lakka vaatama, kas mõlemad poisid seal või puudub teine, ning nõnda äratas ta Oskari, kes ronis varsti isa järele lakast maha ja läks piiluma, kustpoolt Ott lõpuks välja ilmub. Oskar tegi seda selleks, et saada relva Oti vastu Elli ees.
„See oli viimast korda,“ ütles Ott lõpuks.
„Seda sa ei usu isegi,“ vastas Oskar, „ja sellepärast on kasulikum, et sa Vargamäelt võimalikult kaugele lähed.“
„Ei, armas mees,“ ütles Ott silmapilkugi mõtlemata ja lisas siis: „Soo, seks korraks oleks siis minu komud jällegi kotis, nii et võib jalga lasta. Mis sa arvad, kas maksab
